Põnev on raamatut lugedes tajuda, justkui loeksid oma mõtteid, mille keegi teine on kirja pannud.
Aasta viimase nädala alguses olin palves Jumala ees. Otsisin vastust küsimusele, mille sõnastas evangelist Markus, kui ta kirjeldab jüngrite suutmatust aidata langetõbist poissi. Just õigel hetkel saabub Jeesus ning haige tuuakse tema juurde. Muidugi tervendab ta poisi mängleva kergusega (Mk 9:14 jj).
Mõtlesin, et kuhu peaksime meie hädasolevad inimesed juhtima, kes tulevad abisaamise lootusega kirikusse? See küsimus tekitas minus ängi. Mis siis, kui oleme sama võimetud aitama, kui toonased jüngrid? Jeesus ei astu ju enam kehaliselt kirikuuksest sisse, et võiksime tema juurde hädasolijatega joosta.
Olin lugemas John L. Sherill raamatut „Nad räägivad uusi keeli“. Selles tsiteerib ta dr F. Laubachi, kes kirjutab just minu küsimusest: „Kui Kristus oli maa peal, siis oli ta piiratud sellega, et pidi oma teenistust sooritama ühes paigas ja ühel ajal. Ta oli üks mees, kes tallas väikest lapikest selle maailma kamarast… Kas on mõistlik arvata, et Isa läkitas oma Poja nii piiratud ülesandeks? Ma ei usu, et see peab paika. Ta korraldas nii, et see töö jätkuks Püha Vaimu läbi: meie peame Kristuse töö lõpetama… Oleme kindlasti ebatäiuslikud ja piiratud, kuid igal juhul tema tervendav ihu… Kui me võtame Püha Vaimu oma ellu, siis on meil seesama innustav ja eluandev vägi, mis juhtis meie Issandat.”
Tõepoolest, pärast seda, kui Peetrus ja Johannes Nelipühapäeval Püha Vaimuga täitusid, suutsid nad aidata pühakoja ukse ees kerjanud jalutut (Ap 3) ning apostlite kaudu sündis palju imesid. Algkogudus oli kuulus selle poolest. Francis Chan raamatus „Unustatud Jumal“ jätkab just minu mõtete radadel: „Ma igatsen tungivalt, et Jumala Vaim teeks asju, millest ma tean, et ma ei saa nendega hakkama ja mida ei ole võimalik inimlikult järele teha või neilt kasu lõigata.”
Eelnimetatud autorist pastor kirjutab kogemusest, mida võin vaid kinnitada, et enamus lahendusi probleemsetele olukordadele siiski ei sünni üksnes Jumala aktiivuse ja inimliku passiivsuse tulemusena. „Vahel Jumal tõepoolest teeb nii, lihtsalt tervendades või vabastades,” kirjutab Chan. Kuid nagu saiategemisel on võrdväärselt vaja nii pärmi kui ka tainast, otsib Jumal kaastöölisi tavaliste inimeste hulgast, kes oleks valmis koostöös Püha Vaimuga pühenduma võimatu võimalikukstegemisele.
See on väljakutse igale kristlasele, kes ei igatse vaid näpuotsatäit Jumalat kaitseks põrgu eest (Chan), vaid soovib, et Püha Vaim tema sees aitaks kanda parimat vilja isiksusena nii kodu- kui tööelus. Koguduse jaoks tähendab see Püha Vaimu juhtimisel loodud abinõusid ja keskkondi, milles osalejad kogevad Jumala tervendavat ja taastavat väge. Iga usklike kogunemine peaks täitma sellist eesmärki. Palvetan, et algaval aastal Kalju kirikus alustavad Tähista Tervenemist rühmad meestele ja naistele võiksid selliseks keskkonnaks kujuneda. Palvetan, et rohkem leiduks inimesi, kes kardavad elada Püha Vaimuta, sest Jumala väljakutsed on liiga suured ja inimeste vajadused liialt tõsised, et neile vastata vaid oma jõuga.
Pastor Erki Tamm
