Asi ei ole minus!

Asi ei ole minus!

Üks enim usu kohta esitatavaid küsimusi on: „Miks Jumal palveid ei kuule?“ või: „Mis mõtet on paluda, kui asjad juhtuvad nii ehk teisti?“

Olen lugenud neil teemadel kümneid raamatuid. Raamat, mis tuleb kindlasti lõpuni lugeda, on Ronald Dunn’i „Kui taevas vaikib“. See on pastorist isa aus vastusteotsimise teekond pärast poja enesetappu. Autor kirjutab oma ängist: „Jumal parandas teised, kuid meie palveid näis ta eiravat.“

Kuid nagu enne kirjutasin, üllatab lugejat see, milleni autor lõpuks jõuab. Piibli üks esimesi selleteemalisi lugusid on Aabrahamist, kelle naine naerab, kui kuuleb järjekordset prohveteeringut, et nad saavad lapse. Aastaid olid nad palvetanud. Sõnumitoojad aga küsivad: „Kas peaks Issandal midagi olema võimatu?“ (1Ms 18:14)

See polegi niivõrd meie küsimus. Rohkem huvitab meid, kas Jumal üldse reageerib inimeste palvete peale? Siinkohal mahub rääkida vaid ühest avastusest, mille olen teinud.

Sealsamas Aabrahami lugudes järgneb Iisaki sündimise ettekuulutamisele lugu Soodomast. Linnast, kus elas Aabrahami vennapoeg Lott oma suure perega. Linnast, millest on saanud jumaliku kohtumõistmise demonstratsioon patuse ühiskonna üle. Piibel jutustab kirgliku loo sellest, kuidas Aabraham palub Jumalat nende linnade pärast. Jumala saadikud, kes Aabrahamile poja sündi ette kuulutavad, ütlevad: „Kas peaksin varjama Aabrahami eest, mida tahan teha?“ (1Ms 18:17) Jah, Soodom, Gomorra ja veel mõned ümberkaudsed linnad hävivad katastroofis. Ajaloolased on sellele üritanud loomulikku seletust leida. Linnast pääseb vaid Lott oma tütardega. Nende mehed ei uskunud ennustust hävingust.

See lugu selgitab kaht Piiblis avaldatud põhitõde. Seda võib olla raske aktsepteerida tänapäeva inimesel, aga ärme unusta, et kogu asi ei keerle “minu“ ja „meie“ ümber. Jumal on maailma looja ja Temal on oma nägemus elu kohta. Ja teiseks. Jumal ei tegutse ennast eraldanud türannina. Ammu enne seda, kui Jeesus õpetas „meie Isa“ poole paluma, saadab Jumal saadikud Aabrahami hoiatama. Järelikult ta hoolib. Niisiis, sellest järeldan. Oleme palve muutnud oma tahte saavutamise vahendiks ja pettume, kui asjad lähevad teisti. Kui eriliseks kujunes aga Joosepi isa ja vendade pääsemiselugu just sellepärast, et Jumal lasi isa armastatud pojale kõike seda kurja juhtuda. (1Ms 45:5) Aga see on juba hoopis teine lugu.

 

Erki Tamm, pastor

Comments are closed.