Rooma hiilgus ja tühjus

Rooma hiilgus ja tühjus

Seisin keset Rooma kesklinnas paiknevat Foorumit, kus kunagist hiilgust aitavad aimata templite hiiglaslikud sambad ning hoonetest järgijäänud kivitahukad. Kaks aastatuhandet tagasi olid siin peale templite valitsusasutused ja poed – Rooma keskus. Kuskil märkan ka trellitatud aknakest ning selle kõrval olevat viidet vanglale. See toob meelde Pauluse teekonna maailmalinna. Luukas kirjeldab Pauluse elu Roomas (Ap 28), kus ta kahe aasta vältel „koduarestis“ kohtus juutide ning kristlaseks saanutega.

Tagantjärgitarkusena näeme me Jumala plaani hämmastavat täitumist. Paulus oli tahtnud Roomas olevaile inimestele evangeeliumi kuulutada. Paulus oli strateeg ja mõistis, milline eriline mõju on Roomal kogu ülejäänud maailmale. Nii halb kui hea sai siit väe taha! Kui seal evangeelium juurdub ja vilja kandma hakkab – milline mõju on sel maailmamisjonile! Kas aga Paulus võis aimata, et tema ainus võimalus Roomat külastada saab olema vangina?! Jumal täitis Pauluse igatsuse, mille tema oli oma sulase südamesse pannud, just niimoodi. „Aga Paulus jäi kaheks täisaastaks oma üürielamusse ja võttis vastu kõiki, kes tema juurde tulid, kuulutades Jumala riiki ja õpetades tõde Issandast Jeesusest Kristusest täiesti avalikult ja ilma takistamata.“ (Ap28:30-31)

Ukraina baptistiliidu presidendi asetäitja, Igor Bandura jagas Euroopa Baptistiliidu aastakoosolekul Jerevanis, millise uue hoo on andnud Krimmi sõda evangeeliumi levikule nende maal. Hea ja halb on tema sõnul saanud selles kontekstis uue tähenduse. Kannatused, mis inimlikult on halvad ja mida Ukraina inimesed tänaseni kogevad, on Jumala riigi edenemisele heaks tulnud. Inimesed on avatumad Jumalale ja sel on igavene mõju.

Me ei tea sageli, mida palume. Jumal paneb meie sisse palveid, millega ta kaasab meid oma tahte teokstegemisse. Võimalik, et Roomas viibimise ajal viidi Paulus sõduri saatel korduvalt Foorumilt läbi. Jeruusalemma tempel ja iidne linn kahvatus selle vägevuse kõrval. Kui õõnes võib aga olla maailma võim?! Kui tühine maailmavaimu vägi! Seda on tõestanud ka lähem ajalugu meie enda elu ajal. Seepärast olgu meie usu ja tähelepanu fookus Jeesusel Kristusel, mitte ajakirjandusel või inimlikult hirmutavatel arengutel. Paulus oli kindel, et Kristuse ees peab kord nõtkuma iga põlv (Rm 14:11) ning kuningatena valitsevad hoopis need, kes on Kristuses Jeesuses (Rm 5:17).

Väliselt kõrguvad Rooma üle täna Pauluse usu viljad – maailma suurimad kirikud, millest üht tema võitluskaaslase, Peetruse, auks on nimetatud. Kuid tegelikult on selle ajaloo hiilguse varjus elanud alati inimesed oma lootuste ja valuga. Rahvarohkelt peatänavalt mõned meetrid mööda treppe alla, vanasse kirikusse astudes, märkasime ukse kõrval istuvat nutvat naist. Ei, ta ei kerjanud ega polnud kodutu. Tavaline naine. Tegime tiiru inimtühjas ja hämaras kirikus ning kiirustasime välja. Naine nuttis endiselt. “Kas on midagi juhtunud? Kas saame aidata,” küsisime astudes ta juurde. Veelgi valulikumalt nutma puhkedes kuulsime ta sõnu: “Olen täiesti üksi. Ma vajan armastust!” Valu ei lasknud võõraste ees hirmu tunda. “Kui täiesti võõrad eesti turistid sattusid su juurde, siis Jumal ei ole sind unustanud. Ta armastab sind,” ütlesin, oma mõtte üle isegi imestust tundes. Kui olime palvetanud Angelinaga, läksime oma teed. Lehvitasime talle tänavale jõudes. Lootuses, et Jumala maid ja rahvaid kattev tegutsemine, ka tema elu meie läbi õnnistas. Nagu ta tegi seda Pauluse kaudu.

Comments are closed.