Ambitsioonikas elu

Ambitsioonikas elu

On sümboolne, et kirikuaasta lõpeb surnute mälestamise pühaga ning uus algab Jeesuse sündimise meenutamisega. Inimliku elu möödapääsmatusse lõppvaatusesse toob Jumala Poja sünd täispöörde. Tema, kes võttis enda peale inimkonna patu karistuse ja risti löödi, tõuseb kolmandal päeval surnuist. Piiblis kirjas olevaist tõotustest suurim on Jeesuse poolt öeldu: „Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb.“ Jh 11:25

See on ambitsioonikas avaldus. Teisisõnu ütleb ju Jeesus, et usk temasse on nagu nabanöör lapsele. Sa elad, kui oled temaga ühendatud. Palves temaga rääkides. Tema poolt öeldust inspiratsiooni ammutades ja seda elus praktiseerides. Ennekõike aga sellepärast, et Tema jagab oma elu sinuga, sest sa tahad seda.

Istudes hiljuti ühe suure pere ema lähedastega peielauas, tajusin, milline vägi on sellisel usul. Sügaval nõukogude ajal tegi ta neiuna teadliku otsuse anda oma elu Jumalale. Kogudusest leidis ta uskliku abikaasa ning tekkinud sõpruskonna liikmetega teeniti kaasa jumalateenistustel, käidi üksteise sünnipäevadel ja reisimas. Kasvatati kirikuvaenulikus ühiskonnas üles lapsed, kes kannavad samasugust praktilist usku edasi oma peredes. Võitlev ateism on asendunud pluralistliku ühiskonnaga, kus vohab vastutustundetu elunautlemine ja „uhhuu-kultuur“, mille vastu üritatakse hingetut teadustõde seada. Seesama esivanemate usk on aga täiesti praktiseeritav ka moodsas ühiskonnas. Tõestades oma elujõudu mitte üksnes kristlikku õpetust põlvest põlve järgides, vaid ennekõike Jeesusega nabanööri-ühenduses elades.

Kui ambitsioonikusest rääkida, siis surma ees tahame vaid üht – elada. Kuid see pole võimalik meie reeglite või suva alusel. Seepärast ei ole meil teist teed, kui Jumala Poja sünnitajal, Maarjal, kes ütles: „Vaata, siin on Issanda teenija, sündigu mulle sinu sõna järgi!” (Lk 1:38) Oma elu Jumalale andes sünnib meis Tema elu.

Erki Tamm, pastor

Comments are closed.