Browsed by
Rubriik: Jutlus

Miks teenida Jumalat?

Miks teenida Jumalat?

Mida enam inimene Jumalat tundma õpib, seda enam ta peaks mõistma Tema olemust. Mida enam me mõistame Jumala olemust, saame aru, milline Ta on, seda enam me mõistame, et Ta on ise teeniv Jumal ja Ta ootab samasugust meelsust ka oma lastelt. Ta on ise jätnud meile oma Pojas eeskuju, mida Ta ootab, et me järgiksime. Ja Jumala eesmärk on muuta inimesed oma Poja sarnaseks (Rm 8:29). Jeesuse eeskuju annab meile teeniva Jumala eeskuju. „Kui nüüd mina, Issand ja Õpetaja, olen teie jalgu pesnud, siis tuleb teilgi pesta üksteise jalgu, sest ma olen teile andnud eeskuju, et teiegi teeksite nõnda, nagu mina olen teile teinud.“ (Jh 13:14-15)

Populaarne arusaam edust on see, et oleme edukad, kui võime endale lubada luksust, sealhulgas luksust, et keegi teine teeb meie eest asjad ära, luksust, et me saame endale palgata abilisi. Kuid Jeesus oma elu ja õpetusega pöörab selle arusaama ringi, edu on selles, et me saame teisi aidata, teenida. Olles edukad maailma mõttes me tegelikult vabaneme teisi aitama. Elu eesmärk ei ole kristlikus arusaamas teenijate omamine, vaid teenimine, mitte saamine, vaid jagamine. Jumala olemuse peegeldamine.

Jumal mõõdab samuti edukust selles kui palju me jagame edasi. Teenimine kristlikus arusaamas tähendab selle jagamist, mille inimene on Jumalalt saanud, selle sama Jumala auks ja teise inimese kasuks, ülesehitamiseks. Teenimine kristlikus arusaamas tähistab alati aktiivset eluhoiakut ja käitumislaadi, mis tuleneb nii Jumala tundmisest kui ligimesearmastuse nõudest. Nii käsust kui ka loomulikust suhtest käsu andjasse. Mida lähedasem on inimese suhe Jeesusega, seda enam saab Jeesus mõjutada inimese suhtumist ja hoiakuid. Mida enam on suhtumised ja hoiakud mõjutatud, seda enam ilmneb see elupraktikas.  Jeesuse enda sõnad Matteuse evangeeliumis on, et Ta on tulnud selleks, et teenida, mitte selleks, et Teda teenitaks (Mt 20:28).

Kristlik teenimine ei anna teenijale mingit eri au ega samuti tõsta teenitavat kõrgusesse. Teenija kohustus või pigem sügav soov teenida tuleneb sellest, et teda on enne teenitud ja see arusaam ning kogemus on tema olemust muutnud.

Peamine põhjus, miks Jumalat teenida, tuleneb sellest, kes Ta on.

Jumala teenimine ei ole selleks, et toita teenitava, ehk Jumala ego ega rahuldada teenija eneseteostusvajadust. Kristliku teenimisarusaama keskmes on õige arusaam Jumalast.

Jumal on oma olemuselt igavene ja ülimuslik kõigis oma omadustes. See, kas inimene Teda teenib või ei, ei tee Teda rohkem ega vähem Jumalaks. Ta ei saa olla rohem auline kui Ta oli juba enne kui Ta maailma ja inimese lõi (Jh 17:5 „ja nüüd kirgasta ka sina, Isa, mind enese juures selle kirkusega, mis mul oli enne maailma rajamist sinu juures!“). Erinevalt mütoloogilistest jumalatest, ei sõltu Jehoova/Jeesuse vägi ega olemasolu sellest, kuivõrd inimesed Teda kardavad või on valmis teenima. Mitte Jumala vajadus, vaid Jumala täiuslikkuse fakt on see, mis teenimise esile kutsub.

Jumala suurusest kõneleb meile Jumala Sõna ja Jumala looming. Mõlemad näitavad meile Jumala suurust ja seda, milleks Ta on võimeline. Jumala Sõna räägib meile sellest, et Jumal on igavene Looja, kes on loonud kogu Universumi. Loodu keerukus ja disain tunnistavad meile aga mõistusliku Looja olemasolust. Ainult Jumal suudab luua ei millestki midagi. Kõik muu on ebajumalateenistus. Kui midagi on täna olemas, siis see tähendab, et midagi on alati pidanud olema, sest iseenesest ei saa midagi tekkida. Seega on alati pidanud olema kas mateeria või seda loonud mõistus. Teadus on tõestanud, et mateeria on ajutine.

Jumal on aga igavene, Tema on mõistus mateeria taga. Jumal on väärt, et Teda ülistada, teenida sellepärast, kes ja milline Ta on. Selleni jõuab lõpuks isegi Iiob oma kannatuste lõpus: „Ma olin ainult kõrvaga kuulnud kuuldusi sinust, aga nüüd on mu silm sind näinud. Seepärast ma võtan kõik tagasi ning kahetsen põrmus ja tuhas.”.

Meid on olemuslikult loodud olema suhtes oma Loojaga. See suhe saab alguse juba enne kui meie kohale jõuame, sest see saab alguse Temast. Jumal on selle võimalikuks teinud. Kui sa oled täna olemas, siis sa oled juba Jumalaga suhtes, sest Tema on sind loonud. Sul on Jumalaga Looja-loodu suhe. Jumal ise on lisaks inimese loomusele ka inimese päästeloo taga. Seega Jumalal on õigus sinu elu üle, Tema on selle loonud, selle mõtestanud ja ka igavikuliselt päästnud.

Jumal on olemusikult väärt seda, et Teda oma eluga teenida aga meie oleme olemuslikult kohustatud teda teenima tulenevalt Looja-loodu vahelisest suhtest. Jumal lõi inimese mullast ja seetõttu on meil kohustus Teda teenida. Ps 100:2-3 „Teenige Issandat rõõmuga, tulge tema palge ette hõiskamisega! Teadke, et Issand on Jumal! Tema on meid teinud ja tema omad me oleme, tema rahvas ja tema karjamaa kari.

Jumal igatseb olla inimesega suhtes, ta armastab teda ja seepärast on Ta väärt, et teda teenida. Inimene on aga alati püüdnud selle lihtsa tõe vastu võidelda, öeldes Jumal ei ole mind teinud. Kas ma siis olen ise end teinud? Nagu Universumgi, ei ole mitte keegi meist saanud otsustada kas me oleme või ei, need otsused on tehtud enne meid.

Oh teie põikpäisust! Kas peetakse savi võrdseks potissepaga, kas ütleb töö oma tegijale: „Tema ei ole mind teinud!” või ütleb kuju oma voolijale: „Tema ei oska midagi!”? Lõpuks – see on ainus asi, millel on igavesed mõjud.“ Js 29:16

Me oleme jumaliku planeerimise tulemus. Temalt on nii plaan kui teostus. Seega meil on kohustus oma planeerijale alistuda sellepärast, kes ja milline Looja on. See ei ole tegelikult mõeldud olema valiku küsimus.

Teiseks on meil vaja Jumalat teenida meie endi pärast. Selleks ongi meid loodud, ainult selle kaudu saame me olla tõeliselt õnnelikud ja Jumal tahab, et me oleksime õnnelikud, isegi kui meie õnn ei ole eesmärk, vaid on Jumalat austava elu kaasnev nähtus.

Jumal ei ole loonud meid enda teenriteks, vaid lasteks. Mitte orjama, vaid suhtes olema. Teenimine on aga selle suhte praktiline tulemus. Kuna Jumalal ei ole tegelikult inimese teenimist vaja, seega teenimise olemuses peab olema inimese huvid, sest Jumal on armastus (1Jh 4:8b) ja Jumal ise inimese teenimisest midagi ei saa. Meid on loodud Jumala näo järgi ja meid on loodud olema suhtes Jumalaga. Temaga on võimalik omada aga ainult teenivat suhet, sest me ei saa olla Jumalaga suhtes Tema loomuse vastaselt ja Jumala loomuses on teenimine. Seega, tõeline rahuolu, tõeline õnn peitub inimese jaoks ainult Jumala suhtes teenimise kaudu. Meil on vaja Jumalat teenida.

Psalmist ütleb meile, et Jumal on mõelnud häid mõtteid meie kohta veel enne kui me sündisime. Ta on meile elu andnud. Nüüd kui sa oled kellelegi midagi andnud, selleks, et ta sellega midagi teeks ja ta läheb minema ja kasutab seda millekski muuks siis milleks me seda nimetame? See on varastamine. Kas sa oled varastades õnnelik või oled õnnelik siis kui sa kasutad seda, mis sulle on antud eesmärgipäraselt?

Kolmas põhjus Jumala teenimiseks on tõsiasi, et inimese olukord läheb iseeneses ainult hullemaks.

Jumal on loonud inimese teenivaks eluviisiks. Me mõistame seda siis, kui me oma elu Jumala valitsuse alla anname. 2Tm 3:13 „Kurjad inimesed ja petised lähevad aga ikka pahemaks, eksides ise ja eksitades teisi.“ Me ei taha endast keegi mõelda kui halvast inimesest, kuid kui me võrdleme ennast absoluutse headusega ja ainuke absoluutne headus on Jumal ise, siis me peame tunnistama, et me oleme kurjad ning Jumala Sõna ütleb, et kuri läheb iseenesest aina kurjemaks, samuti ütleb seda kogemus. Ka nii öelda head inimesed teevad halbu valikuid, seega me teame, et headus ei ole meie olemuses.

Hiina vanasõna ütleb, et maailmas on ainult kaks head inimest – üks neist suri juba ammu ja teine ei ole veel sündinud. Piibel ütleb, et kõik on pattu teinud ja on Jumala aust ilma (Rm 3:23) ja keegi ei saa öelda, et ta ei ole pattu teinud (1Jh 1:8) sest siis ta valetaks.

Inimene on püüdnud seda olukorda lahendada haridusega, kuid see on tihti õpetanud inimesi vaid paremini hävitama ja tapma. Psühhoteraapia on meie uus religioon, kuid tundub, et inimesed on üksikumad ja õnnetumad kui iial varem. Depressioon pühib üle rahva suuremalt kui iial varem. Inimese lahenduse tulemusena on maailmas pattu rohkem kui varem.

Me peame rakendama Jeesuse sõnu iga inimese ellu siiralt ja õigesti. Peame Jeesuse õpetuse panema igapäevasesse praktikasse ja selleks on vaja teenivat eluviisi, sest Jeesuse õpetuse keskmes on teenimine. Kui selliste inimeste hulk, kes seda teevad, oleks kriitiliselt suur, muutuks ka kogudus ja lõpuks ühiskond täielikult.

Jumala Sõna ütleb, et ainult Jeesus on tee, tõde ja elu. (Jh 14:6). Koguja ütleb, et kõik on tühisuste tühisus siin taeva all (Kg 1). Seega ilma Jumalata ei ole inimesel võimalik leida oma elus täieliku rahuldust ega õnne.

Ilma Jumala teenimiseta, teenime me iseennast ja selle tulemuseks on, et meie endi kurjus saab suuremaks. Meie plaanid teostuvad, kuid need ei ole head. Ilma Jumalata läheb inimese olukord ainult hullemaks. Me vajame Jumalat ja Tema teenimist meie endi olukorra tõttu.

Neljandaks – me peame oma eludega Jumalat teenima sellepärast, et meil on surelik hing, mis lõpuks peab andma vastust Jumalale. Kui Jumalat ei ole, siis ei ole ka kohtumõistmist. Kui aga Jumal on olemas, siis ütleb Piibel, et tulemas on kohtupäev ja kohtumõistmine iga inimese elu üle. Kui meie elu ei ole antud üle Jumala tahte täitmiseks, siis kas tegelikult me oleme päästetud? Jumala Sõna kutsub meid üles teenima. Kui Jumala päästev vägi on meie elus toimiv siis peaks see väljenduma meie tegudes, mis on tehtud Jumala Sõna kohaselt. Me teame lugu kolmest teenrist, kellele isand andis talendid ja kui ta tagasi tuli siis ta nõudis aru ning see, kes ei olnud oma talente kasutanud, see visati pimedusse. See lugu ütleb meile, et tõeline ustavus Issandale avaldubki seesuguses teenimises, mis kõigega riskides kõik võidab. Talentide andja langetab suurel aruandluspäeval oma otsuse igaühe kohta selle järgi, kuidas keegi talle usaldatud talente kasutanud on. See aga on tegelikult meie südame usu väljendus. Oma eluga Jumala teenimine peaks olema meie pääste väljenduseks. Nagu Jakoobus ütleb „Usk ilma tegudeta on surnud“. See tähendab, et see, mis meie südames on toimunud, on seal surnud või ei ole tegelikku pääsemist kunagi aset leidnud, me ei ole südames oma otsust tegelikult teinud.

Ühel päeval tuleb Jumal tagasi ja Pühakiri ütleb meile, et kes oma südames usub ja oma suuga tunnistab, see päästetakse. Kui me oma suuga tunnistame, siis peavad meie elud kõnelema Jumala aust. Jk 4:17 ütleb: „Kes oskab head teha, aga ei tee, sellele on see patt.“. Jumal loeb meile patuks seda, kui me teame, mis on õige ja hea teha, aga ei tee seda. Arusaam heast ja halvast tuleb Jumala tundmise kaudu. Kui me oleme sellest osa saanud ja seda ei tee, siis me ei tunnista oma eluga Jumala armust, me ei ole Jumalat ära tundnud.

Jumala teenimine on selles, et me teeksime head ja elaksime.

Iga inimene võib jõuda mõistuslikult selleni, et Jumal on olemas, kuid Jumal ei oota, et me ainult intellektuaalselt Tema olemasolu tunnistaksime, vaid et meil oleks Temaga ka isiklik suhe. Jakoobuse kirjas võrreldakse selliseid, kellel ei ole Jumalaga isikliku suhet, kuigi nad usuvad Tema olemasolusse, kurjade vaimudega (Jk 2:19-20), ja me teame, kuhu nemad heidetakse aegade lõpus. Selles suhtes Jumalaga aga me peame asuma oma õigele kohale, Jumala teenimisse. Kui me seda ei tee, siis me ei tunnista Jumala õigust Tema aule ja meie kohale suhtes Temaga.

 Vilver Oras, abipastor

Advendiaja mõtted

Advendiaja mõtted

Väljend „advendiaeg” tuleb ladina keelest, Adventus Domini, ja tähendab „Issanda tulek”. Neli pühapäeva enne jõulupühi alustatakse ettevalmistustega Jeesuse, Jumala poja, inimesena sündimise tähistamiseks. Kuigi ainult kolmandik eestlastest peab jõule Kristuse sünnipäevana, oodatakse neid kasvõi põhjusel, et saab perega koos olla ja tunda vanade lugude nostalgiat. Põlvkonnalt põlvkonnale edasi antud Jeesuse-lugu on hoopis sügavama tähendusega, kui vaid põhjus jõulukinkide tegemiseks või vorstide söömiseks. Luuka evangeeliumis 24. peatükis räägitakse kahest  Jeesuse jüngrist. Nad vestlevad traagilistest sündmustest, mis Jeesusega juhtunud. Enne surnud, aga nüüd täiesti elus Jeesus ühineb nendega (teda ei tunta ära) ja küsib: „Mis lood need on, mida te omavahel veeretate?” (24:17) Need vastavad: „See, mis juhtus Jeesuse Naatsaretlasega, kes oli prohvet, vägev teos ja sõnas Jumala ja kogu rahva ees, kuidas meie ülempreestrid ja vanemad on ta loovutanud surmakohtu kätte ja risti löönud. Aga meie lootsime, et tema ongi see, kes Iisraeli rahva lunastab. Aga ka mõned naised meie seast, kes käisid koidu ajal hauakambri juures, panid meid hämmastuma…, öeldes end näinud olevat inglite nägemust, kes ütelnud, et tema elab.” Ja tema ütles neile: „Oh te mõistmatud ja südamelt pikaldased uskuma seda kõike, mis prohvetid on rääkinud! Eks Messias pidanud seda kannatama ja oma kirkusesse minema?” Ja hakates peale Moosesest ja Prohvetitest, seletas Jeesus neile ära kõigist kirjadest selle, mis tema kohta käib.” Piibli ilmutuse väärtus seisneb üksiksündmuste asetamises Jumala suurde plaani. Jeesuse sündimine pole lihtsalt ühe noore pere ootamatu rõõm. Maarjale kuulutab ingel, et tema poega hakatakse hüüdma Kõigekõrgema Pojaks. Karjastele öeldakse, et sündinud on Päästja. Sajandeid varem ennustab prohvet Miika, et Petlemmast tuleb valitseja. Kui Jeesus seletab segaduses meestele teel Emmausesse pühakirja, siis loob ta seoseid, mida need pole märganud või millest pole aru saanud. Nad on oodanud ja lootnud, et see, kes selliseid imetegusid korda saatis, toob vähemalt nende  väikesele rahvale vabaduse. Jeesus ei asu asendama valitsusi ega võitlema järgijatega oma tõekspidamiste laiendamise eest. Jeesus ei püüa väliseid vorme muuta, vaid taastada algset sisu. Ta tervendab haigeid, ajab kurje vaime inimestest välja, kuulutab andeksandmist meelt parandanutele ja õpetab, kuidas Jumal algusest peale kõike oli mõelnud. Aga mitte moraalijutlused, vaid armastus on Jeesuse loo südames. Ja armastuslood muudavad elusid.

Avastusterohket advendiaega!
Erki Tamm, pastor

Maailmamuutev usk?!

Maailmamuutev usk?!

Hiljuti ühel seminaril kuuldud lause ei jäta mind rahule: „Kui Jumal on oma rahva kaudu maailmas kohal, miks ei muuda see siis maailma?“

Sellest tulenevad küsimused tekitavad kõhedust. Kas Jumal on tegelikult ka kohal? Kas Kristuse nime kandev kogudus elab välja Kristuse väge? Milliseid muutusi meie ootame? Milliseid muutusi Jumal ootab?

Kas Jumal on tegelikult ka kohal?

Mille järgi me selle üle otsustame? Vahel helistan koju ja küsin oma tüdrukute käest, kas ema on juba koju jõudnud? Kui nad on oma toas koolitöödega tegevuses ei pane nad vahel tähelegi seda. Siis kuulen telefonis, kuidas nad hüüavad: „Emme?!“ Kui ema on kodus, siis ta vastab: „Ma olen siin!“

Kui Jumal on kohal, siis võib teda leida. Aga nagu lapsedki polnud teadlikud ema kodusolemisest, saavad inimesedki Jumala kohalolust teadlikuks, kui nad hakkavad teda otsima, teda hüüdma. Inimesed elavad oma reelsuses, Jumalast eemaolevas reaalsuses. Selleks, et leida tõendeid Jumala kohalviibimisest, peame tulema oma toast välja, suuremasse reaalsusesse ja hüüdma Jumalat, otsima Jumalat. Sest meie oleme olnud mujal.

Piiblis räägitakse nii sageli Jumala otsimisest. Jumal ise kutsub üles, et me otsiksime teda. Jeesus kutsus üles otsima kõige tähtsama asjana Jumala tahet. 1 Aja 16:11 „Nõudke Issandat ja tema võimsust,
otsige alati tema palet!”

Kas mäletate seda lugu, kui Jaakob magab Peetelis ja näeb und taevasse ulatuvast redelist, mida mööda liiguvad alla ja üles inglid? Selles loos öeldakse, et kui „siis Jaakob ärkas unest, ütles ta: „Issand on tõesti selles paigas, mina aga ei teadnud seda!” 1Ms 28:16

Kui inimesed nägid, kuidas Jeesus lootusetult haigeid inimesi tervendas, pidid nad tunnistama, et ta on tõesti Jumala Poeg. Isegi kurjad vaimud, keda Jeesus välja ajas, tunnistasid seda. Ja Jeesuse surnuist ülestõusmine – seda fakti on väga keeruline olematuks teha. Kui see aga aset leidis, siis see peab olema Jumal, keda surmgi ei võta.

Lubage, et ma küsin midagi väga olulist teie käest: „Kas siis, kui Jeesus läks siit maailmas ära, jäid meile vaid raamatud Jumala kohta ja Jeesuse vägevate tegude kohta?“ Ei! Jeesus rääkis oma jüngritele sellest väga selgelt: „Ja ma palun Isa ja ta annab teile teise Lohutaja, et tema oleks teiega igavesti: Tõe Vaimu, keda maailm ei saa võtta vastu, sest ta ei näe teda ega tunne teda ära. Teie tunnete tema ära, sest ta jääb teie juurde ja on teie sees.” Jh 14:17

Ja lõpuks. Mida ma pean hakkama peale kõigi nende palvekuulmistega, millest räägivad need, kes usuvad, et „Jeesus Kristus on seesama eile, täna ja igavesti“?! Hbr 13:8 Seda ei saa lihtsalt kõrvale heita.

Jumal on kohal, aga hea tahtmise korral on mingi aeg võimalik teda ignoreerida. Nagu tegib seda Jaakob. Mõtle nüüd järele, kuidas muudaks see sinu elu, kui sa tunnustaksid täielikult, et Ta on siin.

 

Kas Kristuse nime kandev kogudus elab välja Kristuse väge?

Kohtusin hiljuti ühe endise kibestunud koguduse töötegijaga, kes ütles, et kirikutornid kuulutavad täna palju häälekamalt rõõmusõnumit kui inimesed nendes kogudustes. Miks see on nii? Kardan, et üks põhjus on usu puudumises sellesse, et Jeesus Kristus on “maailma Päästja.” (Jh 4:42) Nii paljud kristlased on langenud universalismi sohu ning noogutavad kaasa jutule, et kõik religioonid juhivad lõpuks tõelise Jumala juurde. Mida hakata peale siis Jeesusega, kes ütles: “Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu.” (Jh 14:6) Või “kui te ei usu, et mina olen see, siis te surete oma pattudesse.” (Jh 8:24) Inimkonna põhiprobleemile ei ole ühtki teist lahendust peale Jeesuse, kes armastas iga inimest nii palju, et tõi oma elu ohvriks. Ta võttis meie pattude karistuse enda peale, et igaüks, kes usub temasse, kogeks andestuse ja Isaga kohtumise rõõmu. See on parim sõnum! Sest see juhib lahenduse juurde. Jumala poolt pakutud lahenduse juurde.

Teine põhjus, miks tekib üldse selline küsimus Kristuse väge väljaelavast või siis selles ebaõnnestunud kogudusest, on minu arvates selles, et suur osa Kristuse nime kandvast kogudusest on kaotanud isikliku sideme oma kutsujaga. Keegi hiljuti küsis väga provokatiivse küsimuse: “Millal ja kes otsustas, et kristlased ei peagi olema Jeesuse jüngrid?”

Mõtleme korraks. Eks ole ju jalgpallivõistkonna liikmel ja klubi fännil päris suur erinevus? Fännid on sageli päris kõvad jalgpalli asjatundjad. Nad on valmis kulutama ka raha oma lemmikklubi võistlustele kaasasõitmiseks. Nad on valmisoma meeste toetuseks kasvõi Kalema vastasmeeskonna toetajatega. Aga nad võivad olla ka halastamutult kriitilised, kui klubi ebaõnnestub. Ka kristlased võivad päris hästi tunda Piiblit ja kristliku elu praktikat. Osades kirikutes peetakse lausa eraldi arvestust nende koguduseliikmete üle, kes toetavad kogudust. Aga täpselt samamoodi fännidega ei ole tervislik sattuda nende kriitika alla, kui koguduses teeb keegi midagi teistmoodi sellest kui ta on harjunud.  Üskskõik kui kirglik on fänn, teda eristab midagi täiesti põhimõttelist jalgpallurist – ta ise ei mängi. Kahjuks paljud, kes kannavad kristlase nimegi ei järgi ise Jeesust. Mis tähendab Jeesust järgida? Rabid ehk õpetajad valisid välja õpilasi, kellega nad jagasid mitte ainult seda, mida nad teadsid, vaid ka seda, kes nad ise olid. Õpilased ehk jüngrid käisid oma rabiga koos kõikjal. Nad tahtsid saada nagu tema on. Jeesuse järgija Paulus ütles: “Võtke mind eeskujuks, nagu mina võtan Kristuse!” (1Kr 11:1) Fänn ei taha saada jalgpalluri sarnaseks – ta tahab saada jalgpallimängu elamust. Ta ei tunne vastutust võidu eest. Võidu peavad tooma koju teised, mängijad. Kui me mõtleme järele, siis kas mitte paljude kristlastegi usuelu ei piirdu vaid kirikus toimuva programmi nautimisega või siis kristiseerimisega? Fänn tahab kõiki õnnistusi, aga ta pole valmis ise muutuma.

Jeesus ei kutsunud meid kirikusse, vaid ennast järgima, saama nagu tema on ja tegema tegusid nagu tema tegi. Me kulutame vahel tohutult energiat ja raha pühapäevase jumalateenistuse programmi ettevalmistamisele. Aga Jeesus ütles, et nii nagu Isa läkitas tema, nii läkitab tema ka meid. Mida tegema? Jüngreid. Looma isiklikke suhteid inimestega, kes ei tunne veel Jeesust. Ja võtma osa nende inimeste vajadustest ning jagama, mida Jeesus tähendab sulle. Nagu ütles Johann Theron: „Ei pea olema teoloog, et armastada.“

Hiljuti kuulsin noortest kristlastest meestest, kes valmistuvad ühes vaimulikus õppeasutuses vaimulikuks teenimiseks. Nad on pärit islami taustaga endistest Nõukogu Liidu vabariikidest. Nad on oma kodumaal olnud tagakiusatud kristliku usu pärast. Mõne perekonnad on neist isegi lahti öelnud. Nad on täis igatsust ja kirge minna kodumaale tagasi, et kuulutada rõõmusõnumit Jeesusest. Isegi kui see on neile ohtlik-nad ei hooli sellest. Osad neist on aga otsustanud sõita Lähis-Idasse ja Põhja-Aafrikasse, et rääkida päästjast Jeesusest seal, kus levib islamism ja äärmuslus. Kui ma kuulasin seda, siis mõtlesin FB jagatavale Euroopa kaardile, kus ennustatakse selle islamiseerumist ja hirmust ja põlastusest täidetud kommentaaridele. Tundsin korraga, et millised argpüksid me ikka oleme. Tundsin, et Jeesus ütleb ka mulle: “Miks te olete nõnda arad, te nõdrausulised?” (Mt 8:26)

Kallid õed ja vennad! Evangeeliumi leviku edukus ei sõltu meist, vaid Jeesusele antavast ruumis meis endas. Kontrollist, mille anname talle oma elu üle või õigemini vabadusest, mille Jeesus saab meis. Rõõmusõnum seisneb ju Jeesuse esiletulemises. Selles, et inimesed näevad ja kogevad teda tema järgijate kohalviibimises ja tegudes. Nagu ühes ülistuslaulus öeldakse: „Vähem mind ja rohkem Jeesust.“

Milliseid muutusi Jumal ootab?

Kui sa tunned Isa südant, siis sa tead juba. Me teame seda ju kõik: „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.” Ja Matteuse 18:14: “Nõnda ei taha teie Isa, kes on taevas, et ükski neist pisikestest hukkuks.”

Paraku miljonid inimesed elavad ja surevad kuulmata Isast, kes neid tingimusteta armastab. Miks? Sa tead seda vastust. Selle vastuse peame andma meie Jeesusele.

Ma mõtlesin, et see kloppimine uskliku inimese südametunnistusele – see pole mitte Jeesus, kes seisab ukse taga ja koputab. Jeesuse oleme me kõik juba sisse lasknud. Probleem on täpselt vastupidine. Jeesus tahab välja saada. Mitte selleks, et ära minna. Vaid selleks, et sinu elu kaudu kõneleda. Kas sa annad talle sõna? Oma suu kaudu. Kas sa lased tal armastada? Sinu tegude kaudu. Lased tal oma väge ilmutada? Sinu palvete kaudu.

Õed ja vennad! Meie ei suuda maailma, st inimsüdant mitte ühegi vahendiga muuta. Aga Jumal suudab, sest tema on selle looja ja taastaja. Ta igatseb taastada suhted oma kadunud lastega.

Sõbrad, me ei ole üldse nii ükskõiksed ju, et Jumala igatsus päästa hukkumas inimesed ja rahvad, meidki korralikult paigalt liigutaks. Saame Jeesuse jüngriteks, kes igatsevad olla nagu meie õpetaja, siis ei saa sündima midagi vähemat, kui on sündinud maailma ajaloos nende 11 läbi.

Erki Tamm, Kalju kirikus 25.10.2015

Vere hääl

Vere hääl

Apostel Paulus: „nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus. Ja mida ma nüüd elan ihus, seda ma elan usus Jumala Pojasse, kes mind on armastanud ja on iseenese loovutanud minu eest.“ Gl 2:20

Mida muud me inimestena tahaks, kui elada võimalikult täisväärtuslikku elu. Tahaks näha oma lapsi õnnelikult elamas meist kauem. Eks ole ju? Tõnu Lehtsaar postitas hiljuti oma FB kontole: „Kõik inimesed tahavad olla õnnelikud. Keegi ei saa olla õnnelik teise eest. Igaüks on õnnelik oma moodi. Õnnelik saab olla nii rõõmustades kui ka kurvastades.“

Aga mis takistab elada õnnelikku, täisväärtuslikku elu? Piibel ütleb, et inimese olemus on rikutud. Rikutud olemusest sünnivad rikutud mõtted, halvad sõnad, kurjad teod. Apostel Jakoobus ütleb, et „patt sünnitab surma“. Jk 1:15 Patt on nagu nakkushaigus, mis levib vanematelt lastele. Patu tagajärgi võime näha kliima soojenemisest kuni poliitiliste kriisideni. Kas on vale öelda, et praeguseaja pagulaskriisi juurteks on eurooplaste ja ameeriklaste sajanditepikkune ahnus? See, mida me näeme, on patu tagajärg.

Kristuse kogudusena me teame seda. Piibel räägib meile sellest. Aga me ei jää nendest tagajärgedest puutumata. Me peame tunnistama, et ka meie oleme osa nendest põhjustest. Jumala Vaim kutsub meid täna meelt parandada, kahetsema oma patte, oma isekust. Jumala Vaim kutsub üles kutsuma meeleparandusele rahvaid! Kuid ärkamine peab algama Kristuse kogudusest. Meist. Kas sa oled minuga nõus?

Möödunud nädalal saatis Oleviste koguduse pastor Siim Teekel meie koguduste Liidu listi ühe 90aastase Norra naise poolt saadud nägemuse. Ta nägi seda 1968. aastal. Selle kirjutas üles evangelist Emanuel Minos. Pärast pikka mõtlemist, otsustas ta seda nägemust siiski mitte avaldada selle radikaalse sisu pärast. Olukord toona oli täiesti teistsugune võrreldes tänase päevaga ja asi ununes. 25 aastat hiljem leidis Minos kollaka paberi, kuhu ta oli selle nägemuse kirja pannud. Ta ehmatas kui ta luges, mida naine oli näinud. Paljud asjad olid juba täide läinud.

Selline oli 90 – aastase naise nägemus aastal 1968:

Ma nägin maailma kaarti. Nägin Euroopat, ühte maad teise järel. Nägin Skandinaaviat ja Norrat. Nägin asju, mis sünnivad vahetult enne Jeesuse tagasitulemist ja vahetult enne, kui inimesed peavad kogema suure õnnetuse, mille sarnast meie mitte kunagi ei ole kogenud ega näinud. Vahetult enne Jeesuse tagasitulemist ja kannatuste aja algust tuleb hingamise periood, mille sarnast mitte kunagi ei ole olnud. Tuleb rahu ja see kestab kaua. Selle rahu aja jooksul kärbitakse sõjavarustust paljudes riikides, kaasa arvatud Norras.

Nägin kristlaste keskele tulevat ennenägematu ükskõiksuse, ära langemise ehtsast ja elavast ristiusust. Ajal enne Jeesuse tagasitulemist kristlased ei ole avatud läbikatsuvale ja uurivale kuulutusele. Nad ei taha kuulda kõnet patu ja armu kohta, käsu ja evangeeliumi kohta, kahetsuse ja meeleparanduse kohta. Asemele tuleb teistsugune kuulutus, mingisugune õnnelikkust taotlev kristlus. On vaja olla edukas ja edasi minna. Tegemist on materiaalsete asjadega, milliseid Jumal mitte kunagi ei ole oma rahvale tõotanud.

Kirikud, vabakirikud ja palvemajad tühjenevad järjest rohkem. Risti võtmise ja Jeesuse järgimise kuulutuse asemele tuleb meelelahutus, kunst ja kultuur sinna, kus peaks olema ärkamine, häda ja meeleparanduskoosolekud. Nõnda juhtub laialdaselt vahetult enne kui Jeesus tuleb tagasi ja enne kui õnnetus tuleb meie üle.

Norrat tabab ennenägematu moraali lagunemine. Inimesed elavad nii nagu nad oleksid abielus, ilma et nad on seaduslikult abielus. Muutub tavaliseks see, et kolitakse kokku elama enne abiellumist. See komme hiilib sisse kristlikesse kogudustesse ja sellele ei seista aktiivselt vastu. Hakatakse sallima ka looduse vastast pattu. Vahetult enne Jeesuse tagasitulemist näidatakse selliseid TV – programme, mille sarnaseid meie mitte kunagi ei ole näinud. Televiisor täitub nii hirmsa vägivallaga, et see õpetab inimesi üksteist tapma. Tänavatel ei ole enam turvaline kõndida. Siis ei ole enam mitte ainult üks valikuvõimalus televiisoris, vaid kanaleid on palju ja inimesed peavad seda meelelahutuseks. Kõige hullemaid mõrva- ja vägivallastseene näidatakse ekraanis ja see levib ühiskonda.

Ka seksuaalakte näidatakse ekraanis. Televiisoris näidatakse kõige intiimsemaid asju, selliseid asju, mis kuuluvad abielu raamidesse. Seadusi, mis meil nüüd kehtivad, rikutakse.

Vaestest maadest voolab rahvast Euroopasse. Nad tulevad ka Skandinaaviasse ja Norrasse. Rahvale ei meeldi, et nad on siin, ja nad on kõvad nende vastu. Siis saab täis meie pattude mõõt. See toimub vahetult enne, kui Jeesus tuleb ja enne, kui kolmas maailmasõda algab.

Sellest tuleb lühike sõda. See algab tavalise sõjana, aga see ei lõppe ja selle lõpul kasutatakse aatomirelvasid. Õhk saastub, nii et seda ei saa hingata ja see tabab mitmeid maid: Ameerikat, Jaapanit, Euroopat – rikkaid maid. Vesi saastub.

Selline oli Norra naise nägemus aastal 1968. Tollal oli selle sisu nii radikaalne, et seda ei trükitud ega hakatud levitama. Aga kas mitte see ei ole väga täpne kirjeldus just meie enda aja kohta? Ka see nägemus on meile nagu äratushüüd: Ärka valvama! Kristus tuleb varsti! Nüüd on aeg maha panna kõik pimeduse teod ja riietuda Talle veres pestud pulmariietega. Taevased pulmad on varsti algamas ja varsti tuleb see päev, kus üks võetakse ja teine jäetakse maha. Aamen, tule, Issand Jeesus!

Püsige ärkvel!

Olin möödunud esmaspäeval palves ja Jumal ilmutas ka mulle mõningaid asju. Mu mõtesse tuli kaks sõna: „vere hääl“. Piibli alguses, Aadma ja Eva järeltulijatest tapab Kain Aabeli ja siis ütleb Jumal: „Sinu venna vere hääl kisendab maa pealt minu poole!“ 1Ms 4:10 Kain tunneb, et nüüdsest on ta neetud. Ta on hulkur ja põgenik. Põllutöö, mida ta ennem mõnuga tegi, on väsitav ja tulemusteta. Mis on see vere hääl? See on patt tema elus, mis ei lase tal enam rõõmu tunda elust, lähedastest, Jumalast. Kardan, et Juba Aadamal oli raske oma poegadele seletada, miks nad pidid senisest elust paradiisis loobuma. Ta pidi tunnistama, et tema patul ja valikutel on osa nende elu saatuse kujunemisel. Ja mitte ainult tema elu saatuses, vaid ka tema poegade omas. Ma ei taha vajutada täna oma näppu sinu elu haavadele, kuid Jumala Vaim kutsub meid üles meelt parandama.

Paulus ütleb, et „nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus. Ja mida ma nüüd elan ihus, seda ma elan usus Jumala Pojasse, kes mind on armastanud ja on iseenese loovutanud minu eest.“ Gl 2:20 Mark Twain on öelnud, et teda ei häiri mitte need kohad Piiblis, millest ta aru ei saa, vaid vastupidiselt need, millest ta vägagi hästi aru saab. See, mida Paulus ütleb, ei meeldi inimestele. Inimesed tahavad elada oma elu. Viia ellu oma unistusi. Miks Paulus ütleb, et „nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus“? Miks on Paulus vahetanud oma elu Kristuse elu vastu? Eelmises lauses ütleb ta: „Ma olen ühes Kristusega risti löödud.“ (Gl 2:19) Miks? Piiblis öeldakse, et inimene olemus on nii rikutud, et sellest elust ei tule midagi head välja. Paulus ütleb oma mineviku ja senise elu kohta: „Ma pean kõike kahjuks Issanda Kristuse Jeesuse kõikeületava tunnetuse kõrval. Tema pärast olen ma minetanud kõik selle ja pean seda pühkmeiks, et saada kasuks Kristust.“ Fl 3:8. Jah, patust rikutud elu on koos Kristusega risti löödud – see on patu karistus, patu tagajärg. Paulus ütleb: „Kas te siis ei tea, et kes me iganes oleme Kristusesse Jeesusesse ristitud, oleme ristitud tema surmasse? Me oleme siis koos temaga maha maetud ristimise kaudu surmasse, et otsekui Kristus on äratatud üles surnuist Isa kirkuse läbi, nõnda võime ka meie käia uues elus.“ Rm 6:3-4.

Tõotatud maale rännaku ajal karistas Jumal mässavat rahvast madude needusega. Kuid ta lõi ka väljapääsu – Moose pidi siduma tapetud mao ridva otsa, et kes seda vaatas, sai terveks mao hammustusest. Nii igaüks, kes koos Jeesusega sureb oma vanale elule ristil, leiab tema kaudu uue elu, sest Jumal äratas Jeesuse surnust üles! Heebrea 12:24 kirjutatakse: Tulles „uue lepingu vahemehe Jeesuse juurde, ja piserdamisvere juurde, mis kõneleb paremini Aabeli verest.“ Jeesus suri ristil inimesepoegade ja –tütarde eest. Mille kohta Iisak oli vaid eeltähendus, selleks sai Jeesus täielikult. Kuid ta suri inimesepoegade ja –tütarde eest, et lunastada meid, et päästa meid meie pattudest, et võiksime elada ilma süüdistava „vere hääleta“ südames. Ja Jumal äratas ta surmast, et temasse uskujad saaksid osaleda tema uues elu. See on see, millest Paulus kirjutas ristimise võrdpildis.

On tohutu kiusatus üritada elada ka kristlasena, nagu nägemusest kuulsime, pigem oma elu. Igatseda samu asju, mida Jumalata maailm igatseb. Ja petta ennast sellega, et ollakse ristitud, kuid järgimata Jeesust igal päeval. Elada reaalselt uut elu Kristuses. Või vastupidi – andes Kristusele vabaduse elada minus, juhtida mind, õpetada mind. Jeesus ütles: „Mina olen viinapuu, teie olete oksad. Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja, sest minust lahus ei suuda te midagi teha.“ Jh 15:5

Tema elu, millest oleme osa saanud, on puhas, patuta ja seepärast igavene. Selles on lunastatud Jumala rahva vabadus – nad on vabad patu orjusest ja patu karistusest! Tänu Jeesusele! Jää selle sisse. Ärme lase saatanal end petta, et saame oma elu elades õnnelikuks! Jeesuses on uus elu, mis pole patu poolt rikutud. Jää temasse ja ela temaga osaduses igas päevas! Olgu meile eeskujuks Ristija Johannes, kes ütles: „Tema peab kasvama, aga mina pean kahanema.“ Jh 3:30. Kasvagu kõik, mis tuleb Jumala käest! Igatseme Jumala ligiolu! Igatseme näha Teda oma vaimu silmadega! Igatseme kuulda tema häält! Kui saab oluliseks igatsus täita Jumala tahet, teha asju, mida Jeesus tahab teha, siis see ongi uus elu Kristuses, igavene elu, rikkalik elu. See on elu, mille Jumal on kinkinud kõigile, kes elavad Kristuses.

See maailm hukkub. Nii valus kui meil sellele mõelda ka pole. Kuid Jumal on läkitanud oma Poja selleks, et päästa iga inimest sellest saatusest. Mitte keegi ei pea hukkuma. Kui sa meelt parandad ja Issanda Jeesuse Kristuses võtad vastu pattude andestuse ning järgid teda uues elus, siis saab sulle osa sellest, mida tõotab Jumal oma sõna kaudu Rm 8:10-17:

„Kui aga Kristus on teie sees, siis on ihu küll patu tõttu surnud, aga Vaim on õiguse tõttu elu. Kui nüüd teis elab selle Vaim, kes Jeesuse surnuist üles äratas, siis see, kes Kristuse surnuist üles äratas, teeb ka teie surelikud ihud elavaks oma Vaimu läbi, kes teis elab. Niisiis, vennad, et me oleme küll võlglased, kuid mitte oma loomusele, et peaksime loomuse järgi elama. Sest kui te oma loomuse järgi elate, siis te surete; kui te aga Vaimu abil ihu teod suretate, siis te elate. Sest kõik, keda iganes Jumala Vaim juhib, on Jumala lapsed. Sest te ei ole saanud orjuse vaimu, et peaksite jälle kartma, vaid te olete saanud lapseõiguse Vaimu, kelles me hüüame: „Abba! Isa!”  Seesama Vaim tunnistab koos meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed. Kui me oleme aga lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui Kristuse kaaspärijad; ning kui me koos temaga kannatame, siis meid ka koos temaga kirgastatakse.“

Erki Tamm, 6.09.2015 Kalju kirikus

Südame uuendamine – tundemaailm

Südame uuendamine – tundemaailm

Tunnete ümberkujundamine – kuidas kristlased peaksid ennast tundma.

Rooma 5:1-5 “Et me nüüd oleme saanud õigeks usust, siis on meil rahu Jumalaga meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi, kelle läbi me oleme usus saanud ligipääsu ka sellele armule, milles me seisame, ja me kiitleme oma lootusest Jumalalt saadavale kirkusele. Aga mitte ainult sellest, vaid me kiitleme ka viletsusest, teades, et viletsus toob kannatlikkuse, kannatlikkus läbikatsutuse, läbikatsutus lootuse. Aga lootus ei jäta häbisse, sest Jumala armastus on välja valatud meie südamesse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud. Sest juba siis, kui me alles nõrgad olime, on Kristus surnud nende eest, kes tollal veel jumalakartmatud olid. 

Tunded on loomulik osa inimeseks olemisest, kuid olenevalt sellest, mida me nendega peale hakkame võivad need olla edasiviivaks või takistavaks jõuks. Tunded võivad meid tiivustada, anda meile jõu ja energia, mille ajel tunneme, et suudame vallutada maailma.

Negatiivsed tunded ei ole midagi sellist, mida Piibel alavääristaks. Kuid samas Piibli sõnum on vabadusesõnum ning Jumal teab, et destruktiivsetel tunnetel on kalduvus meid vangistada. Piibel räägib, et me ei peaks olema millegi muu teenistuses kui ainult Jumala ning see on teenistus, mis mitte ei vangista, vaid vabastab. Jumal tahab, et me ennast hästi tunneksime. Mitte meie õnn ei ole eesmärk omaette, vaid Jumala au. Kuid kui me peegeldame seda positiivset, mille allikaks on Jumal, siis see toobki au Jumalale. Negatiivsed tunded on seotud reeglina ka selle maailma patususega. Jumal oma olemusega toob esile aga positiivset.

Oma raamatus „Vaimulik juhtimine“ kirjutavad Henry ja Richard Blackaby, et juhtidel on lausa kohustus hoida oma organisatsioonis üleval positiivset suhtumist. Kui see ei ole võimalik, siis peaksid nad koheselt oma kohast loobuma. Sest vaimulikud juhid mõistavad, et ükskõik kui raske on see ülesanne, mis on nende ees, koos inimestega, keda juhib Püha Vaim, on kõik teostatav. Jumal on meid kõiki kutsunud seda maailma mõjutama. Kuid mõjutajad ongi juhid. Jumal on kutsunud meid olema positiivsed mõjutajad.

Kui minu suhtumine ja minu emotsioonid kipuvad liiga pikalt ja sügavalt negatiivsuse poole, siis peaksin ma küsima, millest ma lasen ennast mõjutada ja millest mitte. See, millest ma lasen ennast mõjutada ja millest mitte, sõltub omakorda sellest kas ma tean, kes ma olen, mis on minu identiteet. Raamatus „Hurtsik“ ütleb sealne Jumala tegeleaskuju, et inimese eksistentsi aluseks on asjaolu, et Jumal on ta loonud. See tähendab, kui sind on loodud siis on sul õigus elada. Selle õiguse saad sa Jumalalt. Kõik, mis minu elule aitamisele järgneb, peaks seega sõltuma sellest, kuivõrd ma seda tõde tajun.

Milline on minu identiteet, sõltub minu jumalasuhtest. Mida lähedasemas suhtes ma olen Jumalaga, seda rohkem näen ma Tema suurust ning selle, mis iganes mind maha kisub, väiksust Temaga võrreldes. Minu tunded keskenduvad sellele, mis on oluline ning ei lase siis ennast mõjutada sellest, mis on ebaoluline.

Minu identiteet ei sõltu sellest, kui palju mul on õigus. Kui täiuslik ma teistele paistan.

Minu identiteet ei pea sõltuma ka minu saavutustest. Ma ei pea ennast halvasti tundma siis kui ma ei saa koguduses midagi teha sest minu identiteet ei sõltu sellest, mida ma teen, vaid kes ma olen Jumalas. On oluline teada, kes ma olen, siis ei ole see mõjutatav tunnetest. Ma saan teha seda, mis on oluline ja olla see, kes ma olen ka siis, kui mul ei ole selleks tunnet.

Millised on „head“ tunded ja kust need peaksid tulema? Mis on nende tunnete aluseks? Oma elu ja tunnete maailma tasub rajada ikka sellele, mis on püsiv, mis lõpuks jääb. Piibel ütleb meile, et lõpuks nüüd jääb usk, lootus ja armastus (1Kr 13:13). Kolm väärtust, mis on jäävad, seega millele tasub ehitada. Need on enam kui tunded.

Armastus on heale suunatud tahe, mis jääb ka siis kui tunnet ei ole. Armastatud inimesele soovin ma parimat ka siis, kui olen tema peale parasjagu vihane.

Lootus on veel mitte nähtava hea ootus. Kreeka-Rooma maailmas ei hinnatud seda eriti kõrgelt. Seda peeti meeleheitlike abinõuks. Ka meil on ütlus, et lootus on lollide lohutus. Kuid kristlikus käsitluses on lootusel oluline koht. Esimest korda on see seotud millegi kindlaga – Jumala enda tõotustega. Sellega, kuivõrd me usume, et Jumal on Jumal. Lootust on kõige enam vaja just siis, kui meil ei ole seda õiget tunnet, see peab seega olema enam kui vaid tunne. Inimlikult väga rasketest olukordadest, kus meie tundemaailm on maha surutud ja füüsiline heaolu madalseisus, on lootust kõige enam vaja.

Usk on aga valmisolek tegutseda. Usus me saame lootuse, et meile on andeks antud, et hea lõpp on võimalik. Samas lootuses me usume, et Jumal on hea ja armastav. Kui on olemas usk ja lootus, saab võimalikuks ka armastus. Armastus on usu ja lootuse tulemus, ühendus usu ja lootuse allika ja põhjuse, Jumalaga. Sest kui meil on lootus andestusele ja usk Jumala headusesse ning Jeesuse päästvasse töösse, siis ja ainult siis mõistame me kui suur on Jumala armastus meie vastu. Aga ainult selle mõistmise kaudu on meil endil võimalik armastada nii nagu Jumal armastab. Kui me jõuame sellesse arusaama, et Jumal on meid enne armastanud, kui meie seda väärt olime, siis me ei saa muud moodi kui peame teda vastu armastama. See avab ukse meie ümberkujundamise protsessile. Selles ülikülluslikus armastuses, mis on Jumala ja teda armastava inimese vahel, saab armastust nii palju välja valatud, et tekib armastuse ülejääk, mis omakorda võimaldab meil armastada teisi. Ja kui teised kas kogevad meie armastuse kaudu Jumala armastust või mingil muul viisil, meist sõltumata jõuvad Jumala armastuse mõistmiseni ja Tema vastu armastamiseni, siis suudavad nemad armastada ka meid sellesama Jumala kaudu. Tekib täiuslik armastuse topeltring, mille keskmes ja mille allikaks on Jumal ning mille kanaliteks on inimesed.

Seega on meil kolm väärust, kolm põhimõtet, kolm tõekspidamist, millesse juurduda ja millele oma emotsioone rajada. Need on need, millest kõik muu hakkab välja kasvama. Seega on oluline, kui sügavale me oleme nendesse juurdunud, mis omakorda oleneb sellest, kui sügaval oleme me allikas – Jumalas.

Millised siis on need tunded, mis sellest suhtest tekivad ja neist kolmest seisundist välja kasvavad? Toon välja kaks, mis kõige sagedamalt Piiblis kristliku meelelaadiga seostuvad.

1) Rahu on meie tahte puhkamine, sest meil on kindlus selle kohta, kuidas asjad lahenevad. Hoolimata sellest, kuidas mulle olukord tundub praegu, ma tean, et lõpp on hea ja kui head ei ole, siis see ei ole veel lõpp. Jumal laseb kõik kasuks tulla neile, kes Teda armastavad ning lõpuks lubab Jumala Sõna meile, et kõik laheneb, kurjus võidetakse ning Jumal ja need, kes teda armastavad, jäävad püsima, Kristus ise jääb kõige peale püsima. Kui ma olen kogenud Jumala armastust, siis sellest tulenevat rahu ei suuda kõigutada miski. Ma tean, et ükski jõud ei ole üle selle, mis on Kristuse vere väes.

2) Rahule järgneb omakorda rõõm. Kui ma olen kogenud kõike eelnevat, siis võin ma kogeda rõõmu. Pääste, usu, lootuse ja armastuse mõistmine teeb võimalikuks ülima headuse tunnetamise ning sellega kokkupuude toob omakorda rõõmu. Jeesus, siis kui ta räägib viinapuust ja selle heast aednikust, ütleb, et kui me jääme Tema armastusse, siis selle tulemuseks on täiuslik rõõm.

Kõik saab lõpuks alguse sellest, millele ma toetun. Ka minu tundemaailm. Millele on see üles ehitatud. Kui ma julgen oma elu ja oma tunded üles ehitada sellele, et Jumal on hea ja Jumal on armastus ning Tema jääb lõpuks ka läbi kõigi tormide, siis hoolimata sellest, mis toimub minu ümber, ma tean, milline on minu identiteet. Siis jääb mulle ka tormide sees rõõm ja rahu. Siis ma tean, et lõpuks läheb kõik hästi. See ei eita kannatusi ega eksimusi ega puudulikkust, kuid kinnitab, et lõpuks on kõik Jumala käes. Fl 4:6-7 ütleb: „Ärge muretsege ühtigi, vaid teie vajadused saagu kõiges Jumalale teatavaks tänuütlemisega palumises ja anumises. Ja Jumala rahu, mis on ülem kui kogu mõistmine, hoiab teie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses.“ Jumala armastus on minu rõõmu ja rahu tagatiseks.

Rohkem kui ükski teine komponent, on tunded patu aluseks, kui need on antud vale teenistusse. Kuid kui me mõistame, et armastus, rõõm, rahu võivad olla meie osaks igas elu olukorras, kui meie elu on ehtitatud Jumala tõotustele, milles on meie usk, lootus ja armastus, siis ei kuluta me ennast ega oma suhteid tunnete peale, mis ei ole Jumalast ja mille eesmärk on lõhkuda ja maha teha, ei minus endas ega minu suhetes teiste ega Jumalaga. Kui me mõistame, kus meie identiteet lõpuks täielikult on, siis ei kõiguta meid igapäevaselt vahelduvad emotsioonid, vaid me püsime tunnete tõmbetuultes. Siis hakkab meie elus esile tulema rohkem positiivseid, terveid, meid endid ja teisi üles ehitavaid tundeid. Meile saab osaks rahu ja rõõm Jumalas, millele saame ehitada kogu ülejäänud tundemaailma. Aamen.

Suur Jumal väikeste asjade varjus

Suur Jumal väikeste asjade varjus

Jesaja 9:1-6 on kirjas ettekuulutus Jeesuse sünni kohta sajandeid enne kui see toimus.

See, mida siin kirjeldatakse on võimas? Jõulude ajal tavaliselt meie ette luuakse pilt rahulikust laudastseenist – Maarja ja Joosep, jeesuslaps, karjased, mõned lambad, natuke õlgi – rahu ja vaikus. Kuid tegelikult Jumal ei luba oma tõotustes rahu ja vaikust. Aastaid hiljem kinnitab ka Jeesus ise seda, et ta ei ole tulnud tooma rahu vaid mõõka: „Ärge arvake, et ma olen tulnud rahu tooma maa peale! Ma ei ole tulnud tooma rahu, vaid mõõka, sest ma olen tulnud lahutama meest tema isast ja tütart tema emast ja miniat tema ämmast, ja inimese vaenlasteks saavad tema kodakondsed.“ Mt 10:34-36.

Jesaja kuulutab ette, et sellele lapsele, kes pidi sündima saab nimeks Rahuvürst. Mis see siis on, mida Jeesus tuleb tooma, kuidas need kaks asja omavahel kokku sobituvad – mõõk ja rahuvürst? Sündmused tänapäeva maailmas näitavad meile seda suurepäraselt. Me igatseme rahu, kuid meie kulutused sõjatehnikale ja kaitseväele on suuremad kui iial varem. Me teeme kõik selleks, et tagada rahud, kuid seda tuleb teha vaenlase pealetungi kartuses. Ja seda olukorras, kus sõda meie piiridel tegelikult ei toimu.

Kui Jeesus siia maailma jõuluööl siseneb siis ta ei sisene tegelikult rahu ajal vaid siis kui sõda on tegelikult juba käimas. Võiks öelda, et enamus sõjast on justkui kaotatud. Rahuvürst maabub keset sõda. Juba enne seda kui ta on võimeline ennastki kaitsma, veel vähem teisi lahingusse juhtima peab ta põgenema Egiptusesse.

Kuid lõpuks toob Jeesus siiski rahu. Ta toob lahenduse inimese kõige suuremale sõjale – sõjale inimhinges. Soovime ju, õnnistussõnades, et Jumala rahu, mis on ülem kui kõik meie mõistmine saaks meile osaks. Jeesus suudab tuua rahu inimhinge, kuid veelgi enam. Jeesus on Rahuvürst sest lõpuks toob ta rahu juba enne maailma ajaloo algust alanud vaimulikule sõjale hea ja kurja vahel ja inimhingede pärast. Jõuluöös sünnib lõplik imerelv selles sõjas, headuse poolele.

Rm 8:38 tunnustab Paulus, et hoolimata sellest, mis on tulemas ei suuda miski meid lahutada Jumala armastusest. „Sest ma olen veendunud, et ei surm ega elu, ei inglid ega peainglid, ei praegused ega tulevased, ei väed, ei kõrgus, ei sügavus ega mis tahes muu loodu suuda meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas.“ Paulus näeb oma tunnistuses, kuidas viletsus, ahastus, vaen, nälg, mure ja mõõk asuvad võitluste Jumala laste vastu. Ta näeb nii maiseid kui vaimseid jõude. Siin on elu ja surm. Mõlemad võivad olla hirmutavad – nii elu raskused kui surmahirm hirmutavad inimest. Paulus näeb vaimseid jõude inglite ja deemonite näol, meie mineviku haigetsaamisi ja hirme tuleviku ees. Kõik maised jõud, mis ka tänapäeval tahavad lämmatada Kristuse sõnumi, seda lahjendades nii kaua, kuni enam ei ole sellest midagi muud alles kui kultuurkristlus. Maailmaruumi kõrgus ja sügavus, koos kõigi maiste ohtudega ja kui sellest veel midagi välja jääb siis ka kõik muu loodu, mis ei ole Jumala tahtega kooskõlas ja seetõttu püüab inimest lahutada Kristusest, kuid Paulus tõotab meile, et ka see kõik ei suuda seda teha. Kõik see, mida Paulus kirjutab on kahtelamata hirmutav, kuid Jumal on suurem. See väike laps, kes lamab sõimes on suurem kui kõik need väed.

Jumal tegutseb jõuluööl rahus ja vaikuses võimsalt. Sest see üldiselt iseloomustabki seda, kuidas Jumal praegu tegutseb. Kui me Vana Testamenti loeme siis seal tegutseb Jumal hoopis teitsmoodi: tormid, tuli, maavärin jne. Samas 1Kn raamatu 19 peatükia on lugu prohvet Eelijast, kes kohtub Jumalaga ja 19:12 on kirjas, et tule ja tuule ja maavärina järel tuli vaikne sahin ja Jumal oli selles sahinas. Suur Jumal oli väikeses sahinas.

Keegi ei pidanud seda stseeni kuidagi võimsamaks tegema, sest tõelise tähenduse andis sellele Jumal, kes tegutses kulisside taga. Füüsiline maailm on ajalik, vaimumaailm aga igavene. Tõelised asjad toimvad varjus, toimuvad vaimumaailmas. Kuivõrd meie sellest osa saame, oleneb sellest kui sügavale sellesse maailma me olema valmis minema.

Jumal teeb väikeste asjade varjus alati suuri asju. Need on suured neile, keda need puudutavad, kes neid tunnistavad. Jõuluööl puudutasid need neid, kes olid selle sündmuse otseseks tunnistajaks. Muu maailm veel ootas. Kuna Jumalal on aga asja iga inimesega, siis puudutavad jõuluöö sündmused iga inimese elu. Kas me laseme Jumalal oma asja lõpuni ajada? Nende Jumala asjade lõpptulemus on suur.

Vana Testament on aga vaid eellugu Uues Testamendis toimuvale. Usun, et keegi ei vaidle selle vastu, et ka kõige suurem torm ei ole võrreldav sellega, mida Jeesus saavutab oma elu ja surmaga. Kõige võmsama tormi vaibumine ei ole võrreldav tormi vaigistamisega inimese hinges. Ma usun, et te olete nõus, et ükskõik kui suured asjad toimuvad maailmas, puudutab iga inimest kõige lähemalt ikkagi see, mis toimub tema enda väikeses maailmas. Ka selle väga väikese loo taga arendas Jumal ühte väga suurt lugu, mille tulemusena saavad päästetud inimesed, saavad päästetud rahvad, saab päästetud maailm.

Mis on siis inimese osa kui Jumal juba teeb oma suuri asju väikeste asjade varjus? Hb 11:1 „Usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus.” Jumal on suured asjad tegelikult juba kavandanud ja tõeks lasknud saada. Tema käes ei ole miski võimatu, need on juba olemas. Uskuge, et Jumalal on palju rohkem võimalik. Esimesel jõuluöösel said Jumala tõelisest imest osa vaid need, kes julgesid uskuda, et väikeste asjade taga on peidus palju enam. Inimene peab vaid uskuma, et selles lihakssaanud väetis lapses on peidus maailma ajaloo suurim Päästija siis saab ka tema osa jõuluimest. Ja mida enam sa usud mitte ainult jõulude ajal vaid iga päev, seda enam saab jõuluime toimuma sinu igapäeva elus. See on vaid usu küsimus.

Juba maailma ajaloo algusest on inimese suurim patt Jumala vastu usaldamatus. Jumala pääste on jõuluööl varjul pisikeses väetis lapses. Kui inimese suurim patt on tõesti uskmatus siis saab sellest patust pääsemine toimuda ainult selle ümber pööramise – usu kaudu sellesse imesse. Jumal kasutab seda imerelva, usku oma päästeloos läbivalt.

Abraham pidi uskuma, selleks et saaks alguse Jumala päästmislugu. Rm 4:3 „Aabraham uskus Jumalat, ja see arvestati talle õiguseks.”. Või Mooses, kes pidi uskuma, et ta päästab Iisraeli rahvast orjusest. Samuti pidid enne jõuluööd idamaa targad uskuma, et neile näidatakse teed millegi suure juurde, isegi kui välised, inimlikud märgid näitasid, et üks kuningas peaks olema hoopis palees. Karjased pidid samuti uskuma, et inglid kuulutasid tõde ja tohutu taevane tuledeshow oli ainult sissejuhatus ning kuskil oli ootamas midagi veel võimsamat. Joosep pidi usukuma Jumala saadikut, inglit, kes talle ilmus unes, et Maarja ei ole talle truudust murdnud ja temast sünnib Jumala Poeg. Maarja pidi uskuma, et temast sünnib Jumala Püha ilma mehe abita – Pühast Vaimust.

Kuid nad kõik usaldasid Jumalat ja said osa Jumala imest, mida Ta asus teostama sellel öösel, vaikselt ja tagasihoidlikes tingimustes. Usu kaudu sai Jumala päästmise lugu tõeks, mitte ainult neile tunnistajatele vaid kogu maailmale sest Jumal tegi väikese asjade varjus suuri, imelisi asju ja inimene pidi vaid uskuma.

Ära siis ehmu kui sa näed selle ilma suuri vägesid tegutsemas. Sest neil lähebki enamik auru vile peale. Jumala Sõna kinnitab meile, et miski ei suuda meid lahutada Jumala armastusest. Ole valmis selleks kui Jumal vaikselt tegutseb ja ole kannatlik kui Jumal on sahinas ja väikeses, vastsündinud lapses, laudas. Jumal teeb suuri asju, meie osa on seda uskuda. Olgu sul usku näha tõelisena näivate asjade taha, loodetava tõelisust, nähtamatute asjade tõendust. Sest need asjad on palju tõelisemad, neid teostab Jumal ise. Kuigi silmale nähtavate väetite ja väikeste ja võimatute asjade kaudu aga see ongi ime, et me võiksime mõista milline kui suur Jumal tegelikult on.

Kooseluseaduse tühisest või olulisest mõjust

Kooseluseaduse tühisest või olulisest mõjust

„Mis lood need on, mida te omavahel veeretate teed käies,“ küsis Jeesus (Luuka ev 24:17) kahelt mehelt, kes arutasid omavahel tema surma ja väidetava ülestõusmisega seonduvat. Paraku ei tundnud nad teda ära ja seepärast see vestlus natuke pentsik välja kukub.

Kristlastena usume, et Jeesus on Jumala poeg, kelle Isa on läkitanud maailma päästjaks. Kuid see, kuidas Jumala poeg võtab osa inimeste elust, on sümpaatne. Ta ei jaga õpetust ja juhatust kuskilt kaugelt, vaid ta on üks meie hulgast. „Ta tuli omade keskele,“ ütleb evangelist Johannes. Ja kuigi Jumala eest pole varjatud ka meie mõtted, siis Jeesus küsis ikka: „Mis sa tahad, et ma sulle teeksin,“ või siinkohal siis, „mis lood need on, mida te siin veeretate?“

See ongi palve mõte – öelda välja, selekteerida välja lood, mida sina oled valmis Jumalaga jagama. Sinu elu olukorrad, millele sina oled valmis lubama teda ligi. Lubama Jumalal seletada endale asju nagu seda tegi Jeesus. Pärast seda, kui ta oli kuulanud ära meeste etteheited Jeesuse ignorantsuse suhtes, pahameele poliitikute suhtes, oma lootuste kokkuvarisemise, öeldakse, et Jeesus hakkas „peale Moosesest ja Prohvetitest“ ja seletas neile „ära kõigist kirjadest selle, mis tema kohta käib.“ (s 27)

Nende meeste probleem oli, et nad ei mõistnud suurt pilti. Nende jaoks olid toimunud sündmused üksikud puzzle tükid, mille tähendusest nad aru ei saanud.

Kui Jeesus meie käest küsiks: „Mis lood need on, mida te siin veeretate?“, siis kardan, et me ei saa rääkimata jätta meie ühiskonnas toimuvat arutelu kooseluseaduse üle. Mulle isiklikult on tundunud, et selle üle käivates aruteludes, ei soovita tunnistada, et tegemist on tegevusega, mis muudab suurt pilti. Meile räägitakse, et see ei võta kelleltki midagi ära, aga aitab üht osa inimestest end õnnelikumalt tunda.

Nõustun katoliku kiriku piiskop Philipe Jourdan’ga, kes 2.mai „Õhtulehes“ ütleb, et see eelnõu viib paratamatult abielu mõiste ümberdefineerimiseni… ja paratamatult perekonna mõiste ümberdefineerimisele ja järelikult uuele lapsevanemate mõiste määratlusele…“

Me elame ühiskonnas, kus paljude jaoks pole Piibel autoriteet. Nii nagu see on kristlaste jaoks Jumala sõna, mida tuleb rohkem kuulata kui inimeste sõna. Seepärast ma saan aru – uskmatu inimese jaoks polegi läbi aegade ulatuvat moraalset juhtlõnga. Midagi, mille üle ei vaielda, vaid mida tunnistatakse endast kõrgemana. Midagi, mis on nii loomise algusest.

Siiski paistab, et meile siin Eestimaal on olnud püha meie keel ja rahvus ning selle kestmine. Juba 1920. aastal ning suhteliselt sarnases sõnastuses ka peale taasisesesvumist 1992.a. vastu võetud põhiseaduses on peaaegu piibellikult kõlavad read: „Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki… mis on … pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade…“ ja § 27 jätkub: „Perekond on rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all.“

Kuid viimase kohta on hakatud esitama küsimusi loomisloo maoga üpris sarnaselt: „Kas perekonna all on seaduse looja mõelnud üksnes mehe ja naise liitu? Kas ainult sellises peres tohib lapsi kasvatada?“

Olen aastaid õpetanud lastele koolis ühiskonnaõpetuse tunnis, et seaduste aluseks on rahvalikud tavad ja aastasadade jooksul väljakujunenud normid. Olenemata eesti inimeste usklikkusest, on aastasadu ja isegi tuhandeid aktsepteeritud ühiskondlik tava olnud, et perekond on mehe ja naise liit. Sellesse sünnivad ja seal kasvatatakse lapsi. Just seda, sajandeid kestnud ühiskondlikku tava peetaksegi vajalikuks muuta. Ühe väikese seadusega, mis eriti midagi ei muuda, nagu selle eestvedajad kinnitavad, kehtestatakse uus riiklikult tunnustatud norm, mis muudab seniseid ühiskondlikku tava. Abielu kõrvele mehe ja naise vahel tekib riiklikult tunnustatud samasooliste inimeste kooselu norm. See on ühiskondlikult tundlik teema, mida peetakse normiks ehk normaalseks ja mida mitte.  Ma leian, et see väike seadus on väga põhimõtteline muudatus kogu ühiskonna tasakaalu silmas pidades. Isegi siis, kui me Jumala sõnast ei hooliks.

Päris huvitav, kuidas Jeesus meie aruteludes suurt pilti selgistaks? Mida tema ütleks? Parima paralleeli leiame sarnasest pereteemalisest arutelust Matteuse evangeeliumi 19. peatükist, kus küsitakse Jeesuselt abielu lahutamise lubatavuse kohta. Jeesus juhib küsijad mõtlema sellele, kuidas Jumal alguses oli asjad kavandanud. „Kas te ei ole lugenud, et loomise algul tegi Looja inimese meheks ja naiseks?” Mt 19:4.  Samuti on loomisloosse kätketud õnnistuse saladus, et ka eesti rahvus säiliks läbi aegade: „Ja Jumal õnnistas neid“, ehk siis meest ja naist, „ja Jumal ütles neile: Olge viljakad ja teid saagu palju…“ (1Ms 1:28). Isegi laste saamise kohta on hakatud rääkima, et selleks pole vaja meest ja naist. Jah, bioloogiliselt on paljugi võimalik. Kuid sellega me asume taas Looja kohale ja hakkame oma tarkuses loodut ümber kujundama, jõgesid teistpidi voolama panema. Ja kõige tähtsam – kes on andnud täiskasvanud inimestele õiguse võtta lastelt võimalus omada ema ja isa? Ma ei räägi siin abielude ebaõnnestumisest, vaid teadlikust valikust.

Kuid paradiisiaia maole sarnaselt küsitakse edasi: „Kas te ei näe, et Jumala esialgne plaan on luhtunud? Perekonnaelu suurel osal inimestel ei õnnestu. Paljud on loobunud kindlatest raamidest ja vastutusest paarisuhtes üldse. Enamus eesti mehi ja naisi on valinud vaba kooselu abielu asemel. Meie keskel on samasoolised inimesed, kes nagunii juba koos elavad.“

Abielu lahutamise üle Jeesusega diskuteerides tuletasid  inimesed Jeesusele meelde, et kunagi oli rahvajuht Mooses andnud loa lahutada, kui naisele lahutuskiri antakse. Kuid Jeesus vastas neile: „Teie kõva südame pärast lubas Mooses teid oma naist minema ajada, algul aga see ei olnud nõnda.“ (Mt 19: 8). Jeesuse vastusest lähtub meie valik: kas taodelda ühiskonnas oma luhtumiste aksepteerimist ja normaalsekspidamist või otsida Jumala algset tahet? Isegi, kui ei olegi kõik õnnestunud nii nagu Jumal ja me ise oleme seda algselt mõelnud. Meeleparandus on tagasipöördumine Jumala juurde, et kuulata tema tahet ja proovida uuesti oma elu seada selle järgi nagu tema alguses oli kavandanud. Sellisele elule annab Jumal oma õnnistuse. Muudel juhtudel võtab igaüks vastutuse enda peale.

Me oleme elanud ka aegadel, kui riigivõimu eesmärk oli kogudused ja kristlik maailmavaade hävitada. Paljud meist on sellel ajal elanud, Jumalat teeninud, oma lapsi kasvatanud. See polnud sugugi kerge, kuid me saime sellega hakkama. Jumala abiga. Toda riikigi pole enam, kuid kristlikud kogudused elavad ja usuvad jätkuvalt, et Jumal, kes elab meie sees on suurem, kui see, kes valitseb siin maailmas. Isegi siis, kui inimesed Jumala algset plaani eirates teevad omale seadused, mis nende elusid õigustaks, ei takista see sinul ja minul otsida ja elada Jumala tahtes, õpetades seda oma lastele kodus ning usaldada ülejäänu Jumala hoolde. Apostel Paulus ütleb Filipi 2:12-16: „Nõnda siis, mu armsad, otsekui te olete ikka olnud kuulekad… valmistage endile päästet kartuse ja värinaga!
Sest Jumal on see, kes teis tegutseb, et te tahate ja toimite tema hea nõu kohaselt.
Tehke kõik nurisemata ja vaidlemata, et te oleksite laitmatud ja puhtad, veatud Jumala lapsed keset põikpäist ja rikutud sugupõlve, kelle seas te paistate nagu tähed maailmas pidades kinni elusõnast.“

Kui Jeesus seletas nendele kahele mehele seal Emmause teel Jumala suurt plaani, mille üht episoodi olid nad kaasa elanud, siis nende südamed läksid seda kuuldes põlema. Jumala tahte kuulmine võib meid ka põletada, sest me kõik oleme selle vastu eksinud. Siin ei ole vahet, kas sa võitled omasooiharuse, truudusetuse, äkkviha või alkoholismiga. Me oleme kõik eksinud Jumala algse tahte vastu ja elame maailmas, kus kõik pole enam nii nagu alguses. Kuid enda õigustamise asemel kutsus Jeesus inimesi meelt parandama, et pääseda hukatusest.

Jagades oma lugu ja võitlust Jeesusega, avab tema Jumala loo meiega. Jumala sõna näitab meile suurt pilti Jumala tahtest. See pole mitte hukkamõistmise, vaid päästmise lugu, sest Jeesus tuli inimeste keskele, et näidata meile teed Jumala juurde, saades oma elu ohvriga meile lunastuseks. Jeesuse oma ellu vastu võttes, temaga oma elu jagades palve, pühakirja juhatuse ja usklike osaduse läbi, saame austada Jumalat ka armusaanud patustena, kellele Jumal on uue võimaluse andnud.

Erki Tamm, pastor

Jutlus Kalju kirikus 4. mail 2014

Uskmatusest oma uskmatusse

Uskmatusest oma uskmatusse

Ma arvan, et meil on põhjust üksteist õnnitleda selle kuu ja kümnekonna päeva eest, kui Jeesus käis mööda maad ja veenis inimesi, et ta on elus. Kas pole naljakas väljakutse – veenda inimesi selles, et sa oled elus. Üks neist veenmislugudest on meile kindlasti väga hästi tuttav. See on Toomase lugu Johannese venageeliumist (20:24-29).

Aga Toomas, keda nimetatakse Kaksikuks, üks kaheteistkümnest, ei olnud nendega, kui Jeesus tuli. 
Teised jüngrid ütlesid nüüd talle: „Meie oleme näinud Issandat.” Aga tema ütles neile: „Kui ma ei näe tema käte sees naelajälgi ning ei pista oma sõrme naelte asemeisse ega oma kätt tema külje sisse, ei usu ma mitte!”
Ja kaheksa päeva pärast olid ta jüngrid taas kodus ja Toomas nendega. Uksed olid lukus, aga Jeesus tuli, jäi seisma nende keskele ja ütles: „Rahu teile!”
Seejärel ta ütles Toomale: „Pane oma sõrm siia ja vaata minu käsi ning pane oma käsi ja pista mu külje sisse ning ära ole uskmatu, vaid usklik!”
Toomas vastas talle: „Minu Issand ja minu Jumal!” Jeesus ütles talle: „Kas sa usud seepärast, et sa oled mind näinud? Õndsad on need, kes ei näe, kuid usuvad.” 

Miks ma sellest jälle räägin? Aga sellepärast, et elame oma elu lugu ajas ja keskkonnas, kus usku elavasse Jumalasse kõigutavad meie isikliku elu traagikad: rasked haigused, lähedaste lahkumine igavikku, vastuseta või pikaleveninud vastustega palved, tüdimus kõigest, probleemid suhetes, allajäämine kiusatustele, kahtlused Jumala tegelikus toimimises, usu kaotamine Jumalasse. Olen möödunud aasta jooksul (kui silmas pidada ülestõusmispühi) kordi rääkinud inimestega, kes nagu Toomas, ootavad uut võimalust kogeda, et Jeesus elab.

Piiblis räägitakse üldisest ilmutusest ja erilisest ilmutusest. Selliselt sõnastas neid asju 13. sajandi teoloog Thomas Aquinost. Üldisest ilmutusest kirjutab apostel Paulus Rooma kirjas 1:19,20: „Sest et see, mida teatakse Jumalast, on nende keskel avalik, Jumal on seda neile avaldanud. Tema nähtamatu olemus, tema jäädav vägi ja jumalikkus on ju maailma loomisest peale nähtav, kui mõeldakse tema tehtule, nii et nad ei saa endid vabandada…“

Peame tunnistama, et mitte kõiki inimesi ei veena Jumala olemasolus looduse korrapärasus ja eluks vajalike tingimuste ainulaadsus Maal. See, millest kõneleb üldine ilmutus, ei päästa meid kahtlusest, et kõik kaob, kõik hävib, millelgi pole tähendust. „Nad (ehk siis inimesed) on nagu rohi, mis hommikul haljendab. See õitseb hommikul ja haljendab, õhtul see närtsib ja kuivab ära.“ See julgustav salm on Piiblis, Psalm 90:5-6.

Kuid Piibel räägib ka erilisest ilmutusest. See kõneleb Jumala eneseavamisest viisil, mis võiks inimesele olla arusaadav. Kas just üheselt, aga igatahes palju konkreetsemalt, kui seda tagab üldine ilmutus. Eriline ilmutus on elava Jumala kõnelus oma sõna kaudu inimestega. Erilise ilmutuse kroonijuveel on Jeesuse ülestõusmine surnust. Apostel Paulus peab seda kõigist jumalikest õpetustest olulisemaks öeldes, et kui „Kristust ei ole üles äratatud“, siis oleks meie usk tühine (1Kr 15:17). Kuulus inglise filosoof John Locke ütles selle kohta: „Meie õnnistegija ülestõusmine… on kristluse jaoks tõeliselt oluline; see on nii tähtis, et tõde tema Messiaseisusest seisab või langeb koos sellega.“

Enne veel, kui ma lähen tänase peamise mõtte juurde, mõtleme korraks üle, miks on Jeesuse ülestõusmisel niivõrd oluline tähendus? Ma kasutan eelmisel aastal Kristuspäeval Tallinnas kõnelenud Josh McDowelli raamatut „Kaalukat tõendid“, kus kaks meest, Peter Kreeft ja Ronald Tacelli kirjeldavad ülestõusmise mõju: „Ülestõusmise prakiline tähtsus on määratu, kuna see viib lõpule meie päästmise. Jeesus tuli, et päästa meid patust ja selle tagajärjest, surmast (Rm 6:23)…Ülestõusmise eksistentsiaalsed tagajärjed on võrreldamatud millegi muuga. Tegu on konkreetse, faktilise, empiirilise tõendiga, et elul on tähendus, et meil on lootust, et „armastus on tugevam kui surm“, et headus ja vägi on lõppude lõpuks liitlased, mitte vaenlased, et lõpuks elu võidab, et Jumal on puudutanud meid otse siin, kus me oleme ja on saavutanud võidu viimase vaenlase üle, et me ei ole orvud hiiglaslikus kosmoses nagu tänapäevane sekulaarne maailmavaade meid kujutada püüab.“

Teoloog William Barclay sõnastab Jeesuse poolt järgijaks kutsutud Toomase  kaks suurepärast omadust: „Ta ei suutnud öelda, et saab aru, kui ei saanud aru ja ta ei saanud öelda, et usub, kui ei uskunud.“ Inimesed on erinevad. Toomas ei suutnud olla teiste jüngritega koos üle elamas seda tohutut pettumust ja oma sisemist kriisi, mida oli temas tekitanud Jeesuse surm. Ta on selline inimene, kes otsib siis vaikust ja tahab üksi õnnetu olla. Aga see on ühtlasi ka tema nõrkus. Ta on nagu keskmine eesti mees, kes kuni jaksab näidelda tugevat, teeb seda. Kui eneseusk otsa saab, joob end unustusse või unustab end jooma. Või läheb ja lihtsalt toriseb kuskil omaette. Mulle meeldib nii teha, st toriseda omaette. Võimalik, et see ei puuduta üksnes mehi.

Ühe kiriku pingile olid kraabitud sõnad: „Jeesust ei ole.“ Mida teha siis, kui on tunne, et Jeesust ei ole. Mida tegi Toomas? Tegelikult me ei tea. Võibolla läks tagasi oma kodukohta ja tegeles asjadega, millega oli harjunud olnud enne Jeesusega kohtumist. Nii teevad paljud, kes on kaotanud usu Jeesusesse. Nende pessimism on veel sügavam, kui sellel, kes pole kunagi Jumalat uskunud. Kuid Toomas ei jää sinna. See oli Toomase teine tugevus. Kuna ta on umbusklik, siis ei jää ta uskuma ka enda umbusku. See, mida teevad inimesed, kes end sulgevad üksindusse, on usk, et nende pettumus rajaneb tõel. Asjad ongi lõplikult halvasti. Toomas ei usu ka seda. Ta on ju uskmatu Toomas! Kui sa oled uskmatu, siis ole lõpuni. Ära usu ka enda uskmatuse tõelisust! Kas läheb liiga keeruliseks? Aga nii see ju on-miks me usume, et teame, kuidas asjad meie segipööratud maailmas tegelikult on? Kust me teame, et nad muutuda ei saa? Paremuse poole.

Toomas kuuleb, et tema sõbrad on kohanud Jeesust, kes polegi enam surnud. See on uskumatu, kuid Toomast meelitab sõprade suurem usk ja lootusrikkus. Isegi siis, kui küsimuse all on surnute ülestõusmine.

Niisiis-kui olla uskmatu, siis ikka nii uskmatu, et mitte jääda uskuma ka oma uskmatusest väljakasvavaid argumente. Ja teiseks. Uskmatus võib olla üpriski destruktiivne ja depressiivne nähtus. Ja väsitav. Toomas otsustab lasta end sõpradest veenda ja ootata nendega koos lahendust, mis saabub täiesti ootamatult. Lambist, nagu öeldakse, astub ühel õhtul Jeesus mingil imelikul viisil tuppa, kus nad on. Uksed olid ju lukus.

Toomase lugu on julgustuseks meile elu tumedatel aegadel. Siis, kui enam ise ei jaksa loota, uskuda ja palvetada, leiab Jeesus meid. Et taastada me usk elavasse Jumalasse ja tema väesse tuua uskumatuid pöördeid ellu.

Erki Tamm, Tallinna Kalju Baptistikoguduse pastor

Kogudus, kui Kristuse ihu

Kogudus, kui Kristuse ihu

Minu käest on küsitud, kas Kalju on jätkuvalt baptistikogudus? Ma ei tea täpselt, mis selliste küsimuste taga on. Kuid aastal, kui tähistame 130 aasta möödumist baptistikoguduste algusest Eestis, on põhjust üle küsida: mis on meie kogudusliku identiteedi alus?

Toivo Pilli kirjutab ülevaates EKB Koguduste Liidu ajaloost, et pöördepuntiks 19. sajandi liikumises sai uus mõistmine, et “kogudus on vabatahtlik usklike ühendus, millega liitumine nõuab isiklikku veendumust ja otsustusprotsessi“.

Inimesed igatsesid apostlite tegude aegse koguduse nakatava usu, elujõu ja osaduse järele. Usklike vahel toimunud leivamurdmised ja pöördunute vee alla ristimised, said põhjuseks nende valitsevatest kirikutest väljaheitmisele ja uue usuliikumise tekkimisele. Inimesed tahtsid olla osa kogudusest, kes on Kristuse äratatud ihu, milles ilmneb kogu Kristuse täius, mille juhiks on Kristus ise. Ef 1:22-23.

Kõige olulisem küsimus täna pole see, mida baptistid usuvad koguduse kohta või mida nad uskusid 130 aastat tagasi? Kõige olulisem on täna julgeda teha sedasama, mida tegid nemad: võtta Piiblit, kui Jumala sõna ning lasta sel iseennast ja koguduseelu mõjutada.

Kas sa oled tajunud omaenda usuelus või osaduskonnas seda pinget, mida võisid tunda 130 aastat tagasi meie usuisad? Ühel pool sisutühjaks jäänud traditsioonid, Piibli-tõdede ja tegeliku elu lahknemine, hirm muutuste ees, teisalt aga Jumala inspireeriv sõna. Mõelge, mida tundsid survatud taluinimesed, kui lugesid: Sest meie kõik oleme ühe Vaimuga ristitud üheks ihuks, olgu juudid või kreeklased, olgu orjad või vabad, ning me kõik oleme joodetud ühe Vaimuga.“ 1Kr 12:13. Jumala Vaim äratas inimesi, et nad saaksid Kristuse ihu-koguduse elavateks liikmeteks, kes viivad ellu koguduse pea, Kristuse, tahet. Sageli ei sobinud värkse vein vanadesse lähkritesse.

Uue Testamendi ühe mõjuvõimsama võrdluse koguduse kohta toob Paulus. Ta võrdleb kogudust kehaga. Ta ütleb, et kogudus on Kristuse ihu, Jumala uus looming.

Esimene loodu oli Aadam. Talle ja tema järglastele tõotas Jumal imelist elu. Neil oli terve suhe. Aadamal ja Eeval omavahel ning Jumalaga. Kuid siis see lagunes. Jumalast eemaldumine süveneb põlvkondadega. Prohvetid ärgitavad uuesti pöörduma Jumala poole. Jumal pakub lepingut Iisraeli rahvale. Ta annab oma seadused juhtnöörideks. Kuid see asi ei tööta välja.

Kõige traagilisemad pildid Vanast Testamendist on lood inimestest, kelle elu pealt võtakse Jumala Vaim ära. Simson, kes oli olnud pühitsetud Jumalale, aga kes lasi ennast naisest petta ja kaotas oma jõu või Saul, esimene Iisraeli kuningas, kes muutus kurjaks ja kiivaks, kui Issanda Vaim temast lahkus. Jumala Vaim, mida ta puhus Aadamasse, tegi esimese inimese elusaks. See tegi inimesed võimeliseks täitma neile pandud Jumala lootusi. Kuid Jumala Vaimu lahkumine inimesest tõi kaasa surma. Patt lämmatas jumaliku elu inimeses. Ilma vaimuta on inimene aga laip. „Surnud üleastumistes“, ütleb Piibel (Kl 2:13).

Meie koguduse kauaaegne pastor Robert Võsu kirjutas 1951.aastal raamatus „Koguduse ärkamine“: „Nüüd kui aeg täis sai, läkistas Jumal oma Poja, et luua maailma uut nähtust, Kristuse ihu-kogudust. Ka selle loomise teostas Jumal oma Poja läbi. Ta valmistas patuseist inimestest, keda ta puhastas oma verega, ühe uskujate hulga. Sellisesse organismi puhus Jumal oma elavakstegevat õhku. Selle peale sai kogudus elavaks hingeks.“

“Esimene inimene Aadam sai elavaks hingeks,” kes ometi oma pattude pärast suri. „Viimne Aadam sai vaimuks, kes elustab. 1Kr 15:45. Jeesuse tegevus toob uuekvaliteedilise elu: „Pimedad näevad jälle, jalutud kõnnivad, pidalitõbised saavad puhtaks ja kurdid kuulevad, surnud ärkavad üles, vaestele kuulutatakse rõõmusõnumit“ Lk 7:22. „Ja sünnib, et igaüks, kes hüüab appi Issanda nime päästetakse.“ Ap 2:21 Jeesusesse uskujad viib tema surmast ellu.

Meie vana-aadam peab koos Kristusega ristil surema. Siis saab Jumal meie sisse oma elavakstegeva vaimu puhuda. See on midagi, mida oleme oma usuliikumises väga selgelt ära tunnetanud: inimene peab teadlikult pöörduma jumalatust ja enesekesksest elust ning võtma vastu Jumalalt pääste – uskuma, et Jeesus on ka tema eest ristil surnud. See on kogu inimese olemust puudutav muutus, seepärast kaasneb sellega rohkesti emotsioone – kahetsus patus elatud elu pärast, rõõm andestusest. See pole üksnes kirjasõna teooria, vaid kogu elu muutev sündmus, mida meenutatakse oma päästepäevana. Ja Jumal annab reaalse vastuse, andes meie sisse Püha Vaimu tunnistuse, et võime kindlalt öelda – ma olen nüüd uuestisündinud Jumala laps! Ristimises me anname seejärel Jeesusele kuulumisest avaliku tunnistuse ja saame kogudusepere liikmeks.

Nelipühapäeval näeb rahvas, et need, kes olid olnud Jeesusega, on muutnud. Nad räägivad nii julgesti Jumala sõna. Nad on veendunud Jeesuse ülestõusmises surnust. Nad usuvad, et Jeesuse kaudu saab iga inimene pattude andestuse ja igavese elu. Nad on nii kirglikud, kuid samas nii armastusväärsed. Mõned arvavad, et nii lõbusad ei saa olla muidu kui purjus peaga. Nende elus on aga täitunud prohvet Joeli poolt ennustatu, mille täitumiseks käskis Jeesus oma jüngreil valmis olla: „Ja viimseil päevil sünnib, et ma valan oma Vaimust välja kõigi inimeste peale.“ Ap 2:17,21. Jumala Vaim oli nad elustanud, hakates rääkima kõikvõimalikes keeltes Jumala suurtest tegudest, et igaüks mõistaks, mida Jumal tahab neile anda.

Tuleme nüüd tagasi Kristuse ihu-koguduse võrdpildi juurde. See ei toimi iseenesest, vaid Uues Testamendis öeldakse, et „tema (Kristus) on oma ihu, koguduse pea.“ Kl 1:18. R. Võsu ütleb: „Kogudus on elav organism sellepärast, et tal on pea. Ta pole teadvusetu organism nagu näiteks taim.“ Pauluse aja arstiteadus ei teadnud midagi närvidest ega aju funktsioonidest. Kuid Jumala Vaim andis Paulusele kõneleda kogudusest läbi keha võrdpildi. Kogudus on elav, sest tal on pea otsas. Kogudus kasvab, kui ta on ühenduses Kristusega. (Kl 2:19) Ilma erinevate kehaosadeta võib elutegevust jätkata, aga mitte ilma peata. Koguduse elujõud ja viljakus oleneb üksiku liikme elavast ja katkematust ühendusest Kristusega. Ihu ilma eluta on laip. Ihu pooliku eluga on haige ja vigane. Ta on töövõimetu ja muutub hoolealuseks.“ (R.Võsu).

Uued usu-osaduskonnad tekivad sageli siis, kui tajutakse, et koguduse-keha pole enam elus või on ta lootusetult haige, sageli andmata endale sellest aru. Peame neidsamu ebamugavaid ja võibolla ka vaieldavaid küsimusi küsima enda käest, oma kogudustega. Meie esiisad olid usuradikaalid, kes Jumala sõna kuulasid enam kui nende oma, kes neid maises elus valitsesid. Nad olid tulised vaimus ja kuulutasid evangeeliumi julgelt kogu oma eluga.

Me vajame tänastes kogudustes Püha Vaimu elustavat puudutust. Muidu muudab mugav, aga kiire elu meid ennast ja meie koguduse-ihu tundetuks Kristuse sõna ja läkituse suhtes. Kas julgeme seda tahta? Kas sa julged selle pärast paluda?

Olen viimasel ajal palju mõelnud erinevate küsitluste põhjal väljatulevale kriisiolukorrale meie Eestimaa koguduste liikmete hulgas: mida nooremad inimesed, seda väiksem on nende osakaal kristlaskonnas. EKB Liidu kogudustes kokku on see number keskmisest parem, kuid samas on meie liikmeskonna osakaal suhteliselt väike. Suur osa noori lähevad elule vastu ilma Jumalata. Neist saavad meie maa äriettevõtete ja valitsusasutuste juhid. Nende mõju ühiskonnas aasta-aastalt kasvab. Me kogudustena peame suutma kõnetada noori nende keeles – just nagu see juhtus Nelipühapäeval, kui kõik said aru Jumala-jutust. Me vajame uusi meetodeid. Me vajame radikaalselt pühendunud inimesi, kes kuuletuvad Kristusele ja kelle kaudu Püha Vaim tegutseb.

Kui Uus Testament räägib kogudusest, ekklesiast, räägib ta kasvõi kahest ja kolmest inimesest, kes on Jeesuse nimel koos. (Mt 18:20). „Koos“- olemist rõhutatakse Uue Testamendi kogudusest räägitavates kirjakohtades. Paljud kristlased loodavad oma kaugsuhtele kogudusega – kunagisele ristimisele, lapsena õnnistatud saamisele või või nooruse pöördumisele. Kui olen küsinud neilt, kes enam koguduse osaduses ei käi, kas võiksime nende nimed liikmete hulgast kustutada, paluvad nad seda mitte teha.  Jumala kohtu ja igavese õndsuse kohapealt ma ei räägi. Küll aga räägib meile Uus Testament kogudusest kui usklike osadusest. Nelipühajärgse koguduse kohta öeldakse, et neil oli kõik ühine ja „usklikud olid üheskoos“.  Meie koguduse kunagine karjane Robert Võsu ütleb, et „tuli haarab ikkagi neid halgusid, mis on kokku toodud ühte hunnikusse ja on kuivad.“

Ma ei taha öelda, et igal kristlasel oma isikliku elu ja töö kaudu pole täita kristlikku missiooni. Kuidas veel! Need asjad ei välista teineteist, vaid on kristlase elu kaks tahku. Kristuse-ihu-koguduse elujõud väljendub Püha Vaimu osaduses, ühises palves, avatuses Jumala sõnale ning üksteisega elude jagamises, so teenimises. Kristuse-ihu-kogudus ei ole mõeldud toimima kaugsuhtena! Ka vaenuliku nõukogude aja elasid üle kogudused ja kristlased, kes hoidsid Jeesuse Kristuse ümber kokku ning kus kogeti üksteise toetust.

Sa oled kutsutud kasvatama koguduse elujõudu. Sa teed seda, kui lood osadust oma õe ja vennaga. Sa teed seda pühapäevasele teenistusele tulles ja jagades Jumala pere kokkutulemise rõõmu. Samuti luues osadust kodugrupis. Need on koguduse-ihu rakud. Neis toimub tegelik elude jagamine, üksteise vajaduste eest palvetamine, Jumala sõna lahtimõtestamine. Seal õpitakse üksteist tundma. Noored vajavad eriti omavahelist osadust. Nende arvutiekraani all on korraga lahti mitme FB sõbra aken. Kokku saades aga jagatakse üksteisega lugusid, mida Jeesus kellegi elus on teinud. Koguduse elujõud kasvab, kui usklikud üksteist armastuses teenivad.

Ja lõpuks nagu kirjutab algkoguduslikust eeskujust luteri kiriku teoloog, Elmar Salumaa, „ei kujutanud see suletud ringi, vaid oli alati avatud maailmale, täites evangeeliumi kuulutamisega oma misjoniülesannet. Küsimuse tuum ei seisnenud maailma muutmises, vaid inimeste päästmises uuele elule Kristuses, st inimeste muutmises.“

Püha Vaimu poolt elustatud koguduse-ihu on täis Jumala kogetavat toimimist, usujulgust ja hoolivust. See sünnib Kristuse Jeesuse ja talle avatud uskujate läbi, et maailm muutuks läbi muudetud inimeste.

Erki Tamm, 2.02.2014 Kaljus

Miks Jumal kurjale ei reageeri?

Miks Jumal kurjale ei reageeri?

Psalmis 22:2 hüüab psalmist Jumala poole: „Mu Jumal, mu Jumal, miks Sa mu maha jätsid?“ See on kindlasti igaühele tuttav tunne. Ja sellepärast on see ka Piiblis kirjas, sest inimesed on igal ajajärgul seda küsinud.

Kui Jumal on hea ja õiglane, siis miks kurjus siiski võidutseb headuse üles? Seda küsis inineme siis ja küsib ka nüüd. Miks läheb ebaausatel inimestel tihti hästi ja ustavad kannatavad?  Kui Jumal ei võta midagi ette maailmas valitseva ebaõigluse ja kurjuse suhtes siis kas see on märgiks sellest, et Ta ei taha s.t. Ta ei ole tegelikult hea või Ta ei suuda midagi teha s.t. Ta ei ole kõikvõimas. Kas see on Piibli Jumal?

2Pt 2:9 „Nii oskab Jumal küll jumalakartlike kiusatustest välja kiskuda, ülekohtusi aga nuhtlemiseks kinni pidada kohtupäevani.“

Arusaam kurjusest on väga erinev. Ka sellele, millele Jumal peaks meie arust reageerima?  See on kõigi inimeste küsimus. On palju ka neid juhtumeid kui Jumala Sõna ei toeta enam inimese elustiililisi valikuid siis on kerge otsustada, millist osa Jumala Sõnast ma järgin. Paulus hoiatab taas Timoteost 4:3-4 selle eest: „Sest tuleb aeg, mil nad ei salli tervet õpetust, vaid otsivad endile oma himude järgi õpetajaid, kes kõditavad nende kõrvu, ja pööravad enese eemale tõest ning pöörduvad müütide poole.“ Kuid kui me oleme asunud sellele teele siis mida edasi seda keerulisem on öelda mis on hea ja mis kuri.

Selline on paraku meie  saatus kui meil ei ole keskeseid ja kindlaid standardeid ning kus kõik on suhteline ja subjektiivne. Kuid ometi on need standardid inimesele Jumala poolt antud ja nende täiuslikuks kehastuseks on mees, kes elas 2000 aastat tagasi – Jeesus Kristus.

Jeesuse isikus kehastub täiuslik headus nii nagu Jumal seda mõistab ning järelikult selle vastand on kuri. Milline aga on see kuri, millele inimestena ootame, et Jumal reageeriks? Kust jookseb see joon, kus me ütleme, et sellele kurjale võiks Jumal reageerida, kuid tollele veel mitte? Kui me tõele silma vaatame siis peame olema ausad, et kuri on kuri, ükskõik, millises koguses ja ükskõik kelle juures. Kas me ootame, et see kehtiks ainult meist välja poole või ka meie endi suhtes. Kui ka meie suhtes siis kui kaugele oleme me valmis lubama Jumala minna? Sest me ei saa Jumalale öelda, et palun karista minu õelat naabrinaist, kes minu kallal kogu aeg õiendab või naabrimeest, kes minu kohale oma autoga pargib aga unustada ära minu eksimused.

Kui Jumal on hea siis headus ei saa eksisteerida koos kurjusega. Muidu ei oleks see enam hea. Headus aga kui see on tõeline ja kurjusest tugevam, peaks kurja täielikult ära võitma või muutuma ise kurjaks sest ta laseb kurjusel kasvõi osaliselt edasi eksisteerida. Allesjäetud väike osa kurjast muutub lõpuks ikkagi suureks. Kui me tahame, et Jumal kurjusele reageeriks siis ei saa me Talle öelda, et reageeri ainult natukene või nii palju kui mul mugav on. Jumala reaktsioon kurjusele peab olema täielik ja sel juhul puudutab see iga inimest ja seda osa kurjusest, mis meis igaühes on. Mida siis teha?

Jumalga on nii, et ta hoolib igaühest – nii headest kui halbadest. 1Tm 2:1-4 kirjutab Paulus oma noorele vennale Timoteosele: “Ma kutsun siis üles anuma, palvetama, tegema eestpalveid ja tänupalveid. Kõigi inimeste eest, kuningate ja kõigi ülemuste eest, et me võiksime elada vaikset ja rahulikku elu kõiges jumalakartuses ja väärikuses (Jumalaga koos saab inimene tagasi oma väärikuse). See on hea ja meeldiv Jumala, meie Päästja silmis, kes tahab et kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe tundmisele.“ Paulus kutsub Timoteost üles tegema eespalveid tolleaegse kurjuse impeeriumi, Rooma riigi juhtide pärast. Sest ta ütleb, Jumal tahab, et kõik saaksid päästetud isegi Rooma riigi juhid. See näitab Jumala armastuse suurust inimese vastu, ükskõik kui kuri too on.

Meie inimlik õiglustunne võib selle vastu protsestida, kuid Jumala Sõna ütleb meile, et lõpuks ei ole keegi meist piisavalt hea, et ära teenida Jumala armastust ja headust. Paulus kirjutab sellest Rm 3:23: „sest kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala aust.“ Ja lisaks veel 6:23 „Sest patu palk on surm..:“ Kuid Jumal on piisavalt hea, et meid siiski armastada ja mitte tahta hukka saata. Psalm 103:10: „Tema ei tee meile meie pattu mööda, ega tasu meile kätte meie pahategusid mööda.“

Jumal tahab meile head. Selle tunnistuseks on palju head, mis igale inimesele on osaks saanud. Kuid me peame tunnistama, et hoopiski nii tihti kui kurja puhul, mida kogeme, ei küsi me seda, miks juhtub minuga midagi head. Peame möönma, et ükskõik milline on meie elu ja millised oleme meie on juhtunud meiega palju imeliselt head. Meie ümber on imelisi inimesi ja suhteid, mida me ei saa olla kuidagi ära teeninud. Meile on osaks saanud teenimatut tähelepanelikust ja armastust ning palju suurepäraseid võimalusi. Meile, kes me oleme Jumala Sõna kohaselt patused ja patt väärib ju karistust – surma. Nii oleks ju õiglane?! Kuid kui asi puudutab kurjust inimeses siis on meie õnn, et Jumal ei ole õiglane mitte inimlike vaid jumalike standardite kohaselt. Jumal on jätkuvalt kannatlik, tark ja hea kõiges, mida Ta teeb, isegi siis kui meie inimlikult ei mõista, miks asjad nii on nagu nad on. Eriti meie kannatuse keskel, mis tuleb selle maailma puudulikkusest ja kurjusest – Jumal on ikkagi hea.

Jumal tahab, et me valiksime Tema, Tema enda pärast, sellepärast, kes Ta on. Aga ometigi, inimene valib minna Jumalast kaugele. Ja siis ta küsib, miks kurjus minu ümber võimutseb? Sest Jumalast kaugel me leiame selle, mis ei ole Jumalast. Ma ei saa leida head kui ma liigun kaugemale headuse allikast. Alles siis kui see tavaline hea, millega ma olen harjunud on minult ära võetud alles siis ma mõistan, et midagi on justkui paigast ära. Miks kurjus on mu ümber? Sest ma olen läinud oma eluga ehk Jumalast kaugemale ja kui ma Jumala juurde ei naase siis see kurjus ei kaogi.

Me ei saa kunagi täielikult mõistma Jumala vaatevinklit muu hulgas selles osas, mis puudutab kannatusi ja kurjust, kuid me saame ka keset raskusi ja kurja kogemist vaadata sellele, mida me Jumalast teame. Me saame Jumalale vaadates mõista seda, milliste reeglite kohaselt Tema toimib ja muuhulgas ka seda, mis on Jumala reeglite kohaselt õiglane. Kui patu palk on surm siis väärib iga inimene surma, see oleks õiglus meie õiglustunde kohaselt. Kuid Jumal ei kohtle inimest nii nagu inimene seda vääriks, inimlike õigluse reeglite vaid jumalike õigluse reeglite kohaselt.

Lõpuks ei saa Jumal olla ebaõiglane see oleks vastuolus Tema loomusega. Kuid Jumala õiglus on suurem kui inimlik õiglus. Viimase keskmes on inimene ise, see mis on õiglane minu suhtes. Kuid Jumal näeb suuremat pilti. Jumal on tõesti reageerinud kurjusele, lihtsalt mitte nii nagu meie ootame.

Jumal on reageerinud maailma kurjale ainsal viisil, kuidas Jumal sellele reageerida saab – täielikult. Nii nagu Tähista tervenemist programmis me räägime sellest, et käitumismudelid ja sõltuvused on märk mingist sügavamast probleemist ja on ainult sümptomid siis nii on ka inimeses oleva kurjusega. Meie kuri käitumine on vaid sümptom tõeliset probleemist. Jumala reaktsioon ei ole aga reaktsioon sümptomile vaid Ta on läinud otse probleemi südamesse. Jumal on sekkunud kurjuse probleemi juure tasandil. Karistus on alati tegelemine tagajärgedega, kuid tõeliselt saab probleemi lahendada siis kui minna selle põhjuste kallale. Jumala reaktsioon on olnud Jeesus Kristus ja Tema ristisurm inimese patu ehk siis kurjuse põhiprobleemi pärast.

Kui me vaatame Jeesusele ristil siis see avardab meile jumaliku õigluse pilti. Kui Jeesus oleks Jumal Isale öelnud: „Isa see ei ole mitte õiglane, et mina pean surema nende inimeste eest. Sa oled ju neile juba andnud elu ja seadused, mis väljendavad Sinu täiusliku tahet. Ma olen hea inimene! Ma ei ole teinud midagi, et seda ära teenida!“ Kui me oleme lõpuni ausad siis peame möönma, et Jeesusel oleks õigus olnud nii öelda. Ta tõesti ei olnud midagi selleks teinud, et sellist osa ära teenida, meie aga oleme. Kuid meie õnneks Jeesus ei reageerinud nii. Jeesuse surmas on Jumal läinud kurjuse probleemi südame kallale, patu kallale, kuid samas oma elu ja õpetusega on Jeesus näidanud, et on olemas alternatiiv jumalatule kurjale elule. Inimene võib elada teisiti kui on meie patuse loomuse tavaline reaktsioon. On võimalik elada ilma kurjata.

Me lõpetasime just Alfa kursuse ja seal on üheks küsimuseks alati see, kuidas mõista seda kirjakohta, et kui teid lüüakse ühele põsele siis päärake teine (Mt 5:39). Jeesus teadis, et kui kurjusele reageerida kurjusega siis see ei kaota probleemi vaid tekitab seda juurde. Jumal peab kurjusele reageerima nii, et see ei tekitaks rohkem kurjust. „Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri ära heaga.“ (Rm 12:21). Jumal ei saa toimida oma käsu ja olemuse vastaselt. Kui Jumal ütleks inimesele Pauluse kaudu, et sina võida kuri ära heaga aga mina tasun kurjale ikkagi kurjasti, siis kas Ta oleks Jumal?

Jumal on teinud ise just seda, mida Ta inimestel käsib teha. Ta on reageerinud kurjale ainsal viisil, kuidas sellele üldse reageerida saab nii, et ei tekiks rohkem kurja juurde vaid võidutseks headus.

Jumal on kurjale reageerinud, tehes seda ülima armastusega Jeesuses Kristuses – tema elus, õpetuses aga eelkõige ristisurmas inimese pattude eest. Jumal on reageerinud armastusega mitte kurja, kuid kurja käes kannatava inimese vastu. T. Robinson ütleb jumaliku õigluse kohta järgmist: “Tasuda kurja kurjaga on lihalik; tasuda head heaga on inimlik; tasuda head kurjaga on saatanlik aga tasuda kurja heaga on jumalik. “.

Jumal tahab, et inimene saaks tagasi talle Jumala poolt algselt antud näo – jumalanäolisuse. Inimene peab saama Jumala sarnaseks ja seda kõiges. Kui Jumal ei tasu kurja kurjaga siis ka meie ei saa seda teha, meid on kutsutud üles olema jumalikud. Kui ma näen kurjust, mille tulemuseks on inimlik kannatus siis kas õige küsimus on, miks mitte keegi midagi ei tee või hoopis, mida mina saan teha? Kuidas saan mina reageerida maailmas valitsevale kurjusele olgu see siis ahnuse ja enesekesksuse vormis ja sellest tulenevale kannatusele. Kas õigem on küsida, miks Jumal midagi ei tee või näha, et Jumal on sellele juba reageerinud ning mina olen selle armastuse kanaliks, mill ekehastuseks on Jeesus ja millega Jumal maailma kurjuse ära võidab.

Sest Jumal on maailma nõnda armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu. Aamen