Browsed by
Rubriik: kuu mõte

Vägi ülevalt

Vägi ülevalt

Saabuva Nelipühaga meenutab ülemaailmne kristlik kogudus Jeesuse antud tõotuse täitumist: „Te saate väe Pühalt Vaimult…“ (Ap 1:8) Selle jumaliku Vaimu väes sündis kristlik kogudus, millest võime meiegi olla osa 2000 aastat hiljem. Nelipühapäeval üllatusid „partlased ja meedlased ja eelamlased…, roomlased, juudid… ja araablased“, et nad kuulevad Jumala suurtest tegudest neile arusaadaval viisil! Kõikjal, kus evangeeliumi kuulutatakse, vajame justnimelt seda imet.

Nelipühaga ei meenuta me vaid algkristlastele osaks saanut. Meiegi oleme sama „Vaimuga ristitud üheks ihuks, olgu juudid või kreeklased, olgu orjad või vabad, ning me kõik oleme joodetud ühe Vaimuga“ (1Kr 12:13). Püha Vaimu isikus on Jumal kohal ning tegutseb siin maailmas ja ennekõike Kristuse koguduses ning koguduse kaudu, et Jumala Kuningriigi õigus ja au saaks nähatvaks.

Paljud kristlased on saanud ärritatud vabariigi presidendi sõnavõttudest eesti riigi ilmalikkuse kohta. Kahjuks vastab see paljuski tõele. Teisalt on see meie väljakutse. Jumala tegutsemine peab saama koguduse kaudu nähtavamaks ja tajutavamaks. Nii nagu nelipühapäeval ja sellele järgnenud ajal, kui „apostlid tunnistasid suure väega Issanda Jeesuse ülestõusmist“ (Ap 4:33) ning „apostlite käte läbi sündis palju tunnustähti ja imetegusid rahva seas, ja nad olid kõik koos ühel meelel“ ning kogudusse „lisandus neid, kes uskusid Issandasse, suurel hulgal nii mehi kui naisi“ (Ap 5:12 jj).

Las Nelipüha sündmused inspireerivad meid ja täidavad igatsusega saada vaimult tuliseks koguduseks (Rm 12:11) – Jeesuse tunnistajaiks – kelle kaudu kogetakse Jumala üleloomulikku armastust ning Püha Vaimu imesid.

Ärme aja mõttetust

Ärme aja mõttetust

Mis kasu oleks olnud Jeesuse ülestõusmisest surnuist, kui keegi poleks seda uskunud?! Jeesus ise oli ju inimesi tundes öelnud: „Ei neid veena siis ka see, kui keegi surnuist üles tõuseks!” (Lk 16:31) Kuid oli neid kes võtsid usus riskida – teiste silmis rumalaks jääda või võita kõik.

Jumal oleks võinud Jeesuse kohe enda juurde võtta peale ta surmast ülesäratamist. Aga ta ei teinud seda. Uskmatu Toomase sugupõlve pärast. Nagu siis, nii ka nüüd. Eesti Kirikute Nõukogu 2015.a. küsitluse järgi pärineb tänastegi eesti inimeste usuline teadmine peamiselt vanaemadelt. Nende uskumist ei peeta isegi rumalaks. Loomulik ju.

Ühel peiesöömaajal vihjasin irooniliselt naabriga vestluses vanaemade naiivsele usule Jeesusest ja taevast. Vastuseks sain aga, et see polegi nii naiivne usk, kui niimoodi inimesi aitab. Ja juba sajandeid ja aastatuhandeid.

Jeesuse surmast ülestõusmise usul on suurem kaal, kui esmapilgul paistab. Kui see on tõsi, oleneb sellest meie igavik. Sajad ja tuhanded aastad elu. Jeesus ütles ju: „Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb.“ Jh 11:25

C.S. Lewis kirjutab oma raamatus “Lihtsalt kristlus”: “Üritan siinkohal takistada inimesi ütlemast tõelist rumalust, mida Tema [Jeesus Kristuse] kohta sageli öeldakse: “Ma nõustun, et Jeesus oli suur moraaliõpetaja, aga ma ei saa nõustuda Tema väitega, et Ta on Jumal.” Just seda ei maksaks öelda. Inimene, kes oli ainult inimene, aga ütles asju, mida Jeesus ütles, ei saa olla suur õpetaja. Ta oleks kas vaimuhaige – samaväärne inimesega, kes väidab, et ta on kooreta keedetud muna – või hoopis Saatan ise. Eks valige. See mees kas oli ja on Jumala Poeg või hullumeelne või midagi hullemat… Võite sundida ta vaikima, tema peale sülitada või tappa ta nagu deemoni; või heita end tema jalge ette ja kutsuda teda Issandaks ja Jumalaks. Aga ärge ajage üleolevat mõttetust, nagu oleks ta suur õpetaja. Seda valikut pole ta meile jätnud. Ta pole seda kavatsenudki.”

Erki Tamm, pastor

Pühade kroon

Pühade kroon

Norrakad on hiljutise õnneuuringu järgi maailma õnnelikumad inimesed, sest inimesed tunnevad end kindlalt. Poliitiliselt ebastabiilses maailmas on see suur privileeg. Hiljuti kuulsin raadiosaadet aastaid Eestis elanud jaapanlasest, kes tunneb end siin õnneliku ja kindlana, sest päris kodumaa on vulkaaniline ja maavärinaid on sageli.

Üks õnne komponente on päris kindlasti kindlustunne. Matteuse evangeeliumis räägitakse, et selline mees on arukas, „kes ehitas oma maja kaljule. Ja sadas paduvihma ja tulid veevood ja puhusid tuuled ning sööstsid vastu seda maja, aga see ei varisenud, sest see oli rajatud kaljule.“ (7:24-25) Juba varasemates prohveteeringutes nähti selle kaljuna Messiat, kes on paljudele küll „komistuskiviks” ja „pahanduskaljuks” (Js 8:14), ometi on just Jeesuse isik saanud elu „nurgakiviks“ (1Ptr 2:7). Inimese teeks elust Ellu.

Vaimse toetuspunkti otsimine füüsiliselt muutlikus maailmas on üldinimlik ja seda on tehtud läbi inimajaloo. Surma fataalsele seadusele on pidanud alla vanduma lihtsurelikega koos ka suured õpetajad ja teenäitajad, sest nad on inimesed. Sellepärast rõõmustabki Paulus, kui on mõistnud Jeesuse Kristusega toimunut: „Surm on neelatud võidusse! Surm, kus on sinu võit? Surm, kus on sinu astel?”Aga surma astel on patt, ent patu vägi on Seadus. Aga tänu olgu Jumalale, kes meile võidu annab meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi!“ 1Kr 15:54-57 Muideks, sellest sai inspireeritud ka üks Johnny Cash’i viimase plaadi lugusid.

Just sellepärast tõuseb Ülestõusmise püha kõigi kristlike pühade kohale nagu kroon, mis pannakse patuste inimeste eest risti löödud, kuid Jumala Pojana surnust üles tõusnud Kristusele pähe. Jeesus ise ütleb: „Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb.“ Jh 11:25

Just sellepärast on Jeesuse isik unikaalne ning temasse uskumise kaudu juhtub meiegagi ülestõusmise ime: „Sest see kaduv peab riietuma kadumatusega ja see surelik riietuma surematusega.“ 1Kr 15:53

Erki Tamm, pastor

Asi ei ole minus!

Asi ei ole minus!

Üks enim usu kohta esitatavaid küsimusi on: „Miks Jumal palveid ei kuule?“ või: „Mis mõtet on paluda, kui asjad juhtuvad nii ehk teisti?“

Olen lugenud neil teemadel kümneid raamatuid. Raamat, mis tuleb kindlasti lõpuni lugeda, on Ronald Dunn’i „Kui taevas vaikib“. See on pastorist isa aus vastusteotsimise teekond pärast poja enesetappu. Autor kirjutab oma ängist: „Jumal parandas teised, kuid meie palveid näis ta eiravat.“

Kuid nagu enne kirjutasin, üllatab lugejat see, milleni autor lõpuks jõuab. Piibli üks esimesi selleteemalisi lugusid on Aabrahamist, kelle naine naerab, kui kuuleb järjekordset prohveteeringut, et nad saavad lapse. Aastaid olid nad palvetanud. Sõnumitoojad aga küsivad: „Kas peaks Issandal midagi olema võimatu?“ (1Ms 18:14)

See polegi niivõrd meie küsimus. Rohkem huvitab meid, kas Jumal üldse reageerib inimeste palvete peale? Siinkohal mahub rääkida vaid ühest avastusest, mille olen teinud.

Sealsamas Aabrahami lugudes järgneb Iisaki sündimise ettekuulutamisele lugu Soodomast. Linnast, kus elas Aabrahami vennapoeg Lott oma suure perega. Linnast, millest on saanud jumaliku kohtumõistmise demonstratsioon patuse ühiskonna üle. Piibel jutustab kirgliku loo sellest, kuidas Aabraham palub Jumalat nende linnade pärast. Jumala saadikud, kes Aabrahamile poja sündi ette kuulutavad, ütlevad: „Kas peaksin varjama Aabrahami eest, mida tahan teha?“ (1Ms 18:17) Jah, Soodom, Gomorra ja veel mõned ümberkaudsed linnad hävivad katastroofis. Ajaloolased on sellele üritanud loomulikku seletust leida. Linnast pääseb vaid Lott oma tütardega. Nende mehed ei uskunud ennustust hävingust.

See lugu selgitab kaht Piiblis avaldatud põhitõde. Seda võib olla raske aktsepteerida tänapäeva inimesel, aga ärme unusta, et kogu asi ei keerle “minu“ ja „meie“ ümber. Jumal on maailma looja ja Temal on oma nägemus elu kohta. Ja teiseks. Jumal ei tegutse ennast eraldanud türannina. Ammu enne seda, kui Jeesus õpetas „meie Isa“ poole paluma, saadab Jumal saadikud Aabrahami hoiatama. Järelikult ta hoolib. Niisiis, sellest järeldan. Oleme palve muutnud oma tahte saavutamise vahendiks ja pettume, kui asjad lähevad teisti. Kui eriliseks kujunes aga Joosepi isa ja vendade pääsemiselugu just sellepärast, et Jumal lasi isa armastatud pojale kõike seda kurja juhtuda. (1Ms 45:5) Aga see on juba hoopis teine lugu.

 

Erki Tamm, pastor

Järgime Jeesust!

Järgime Jeesust!

Kogu möödunud aasta on mind intrigeerinud Jeesuse vastus Peetrusele: „Kui ma tahan, et ta (Johannes) jääb minu tulekuni – mis see sinuses puutub? Sina järgne mulle!” (Jh 21:22)

On oht, et meie isiklik suhe Jeesusega, jääb teistega tegelemise varju, sest viimane tundub nii oluline. Lennukis õpetatakse: enne tuleb vanematel tõmmata hapnikumask pähe ja seejärel lastele. Ilma õhuta ei ole vanemad suutelised ka lapsi aitama. Jeesusega osaduses olles muutume iseenda parimaks versiooniks ning inimesteks, kellel on teistega jagada jumalikke kogemusi.

„Inimesepüüdjaks” (Mt 4:19) saamise protsessis pidid Jeesuse kutsutud andma aega Talle, et saaks nendega jagada Jumala juures kuuldut ja nähtut (Jh 8:26). Iga töö juures on oluline ettevalmistusprotsess. Nii ka vaimuliku teenimise puhul. See puudutab kasvõi päeva alustamist – Jumal saab sind kasutada niivõrd, kui sa oled hommikul lasknud Temal rääkida sinu ellu oma Sõnu. Kui palves avad end Temale ning lased Tema sõnal end mõjutada – see muudab meid järjest rohkem Tema moodi. Kuid tõde selgub praktika käigus. Jeesus tahtis, et jüngrid teeksid Tema tegusid (Jh 14:12). Seda me suudame vaid Tema üleloomuliku varustusega (1Kr 12:7jj).

Eelmise aasta lõpus tõstatus vaidlus ilmaliku riigi üle. On suurepärane kui riigijuhid tunnistavad oma isiklikust usust ja mõjutavad sellega ühiskonda. Ka ateistlikest vaadetest saab osa ühiskonnast julgustust. Siiski ei määra riigi usklikkust või ilmalikkust ära juhid, vaid see, kui palju on Jeesuse kutsele vastanuid, Tema eeskujul elavaid ja Püha Vaimu väes tegutsevaid jüngreid Eestimaal. Kõigis ametites ja paikades. See on Jeesuse poolt esitatud väljakutse sulle. Võtad sa selle vastu?

Erki Tamm

pastor

Isiklik Jeesus

Isiklik Jeesus

Küllap oled kuulnud raadiokanalitest juba aastakümnetevanust laulu, kus ingliskeelsed sõnad – personal Jesus – ikka ja jälle korduvad. Kristlasena jääd sellist lugu kuulama ja püüad ka ülejäänud sõnadest aru saada. Laulukirjutaja mõte, et me saame olla teisele isiklikuks ja käegakatsutavaks Jeesuseks, pole üldse jumalavallatu. Piiblis võrreldakse kogudust Jeesuse ihuga, kelle liikmetena iga usklik elab välja Tema loomust ja eesmärke.

Isiklikuks nimetame me sageli tarbeesemeid, mida me kasutame nagu tahame. Jeesus ei ole isiklik selles mõttes. Jeesuse-aja inimesed nägid imetegusid, mida Ta tegi, ja pidid tunnistama: „Tõesti, sina oled Jumala Poeg!” Mt 14:33 Jumal on loonud meid ja mõjutab meid. See, et looja ja loodu vahel on side, kõlab päris loomulikult.

Suhe võib olla isiklik. Telestaari tundmine ja armastamine on ühepoolne ja mitteisiklik suhe. Abielusuhe on isiklik. Nii meest kui naist isiklikult puudutav. Vastastikku ennast andev. Uue Testamendi lugudes üllatas Jeesus inimesi, kes ei uskunud ega lootnud, et Jumalal nendega asja võiks olla. Aga oli. Ja üldjoontes olid need meeldivad kohtumised.

Tõepoolest on usk isiklik asi. Kuid selle sisuks pole suhtumine ühte või teise religiooni, vaid isiklik suhe Jumalaga, mis mõjutab inimese kõiki eluvaldkondi. Jõulusündmuste taustal astub Jumal oma Poja Jeesuse kaudu inimeste elu keskele. Jõululood kõnetavad, sest Jumal puudutab neis lihtsate inimeste elusid. Nad kogevad, et on osa suuremast jumalikust plaanist. Seegi pole juhus, et sina kuulsid Temast ja hakkasid mõtlema Temast ning soovid kohtuda Temaga. See on Jeesus – personal Jesus – kes sinule mõtleb, su ellu räägib ning sind Jumalaga kokku viia soovib.

Pastor Erki Tamm

Usk igaks juhuks

Usk igaks juhuks

„Ja ta nägi und, ja vaata, maa peal seisis redel, mille ots ulatus taevasse, ja ennäe, Jumala inglid astusid sedamööda üles ja alla.“ 1Ms 28:12

„Jeesus ütles talle: „Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb.“ Jh 11:25

Ring saab täis. Taaskord.

Kuu lõpus tähistatav surnute mälestuspüha või järjest rohkem peetav hingedepäev meenutavad meile, et elul on piirid. Vahel meenutatakse seda meile väga traagilisel viisil. Ootamatult. Noorte inimeste õnnetu hukkumise kaudu. Ehmatavatele analüüsitulemustele otsa vaadates.

img_0977

Keskmine eesti inimene tegelikult ei tea, millesse neis olukordades uskuda. Ta arvab, et on uskmatu, kuid soovib, et armsad ta peale palves mõtleks. Igavese elu peale pole ta julgenud mõelda. Sellega päris tõsiselt arvestada. Nii, et usklikuks hakata. Nagu öeldakse. Kuid veel enam keeldub ta uskumast, et sellega on lõpp. St, et surmaga.

Vahel arvame tõesti, et on lõpp. Piibel räägib kümneid lugusid, kus inimesed olid oma eludega jõudnud ummikusse. Nagu Jaakob, kes supi eest esmasünni vennalt lunastas ja seepeale isa õnnistuse temalt varastas. Kuid nii nagu leheveergudel kuulsakssaanud ärimehele, saabus ka Jaakobi keerutamistele lõpp. Sellise kohapeal näeb ta unes „taevaredelit“. Ta saab aru, et see pole enam tema tee, mida endise mehena on võimalik jätkata. See on Jumala tee.

Miks inimesed Jumala tee peale mõtlema hakkavad või seda proovima on valmis alles kriisiolukordades? Võimalik, et seegi on eesti jonniga kuidagi seotud. Ometi surra tahaks ristiinimese kombel – lootusega, et on ülestõusmine ja igavene elu Jeesuses Kristuses. Aga ehk tasuks selles usus elama hakata varem?! Igaks juhuks.

Erki Tamm, pastor

Vana, uus Piibel

Vana, uus Piibel

Olen vestlustes, kus keegi oma tõekspidamisi tuliselt kaitseb, küsinud: „Aga millel sinu seisukohad põhinevad? Millistel allikatel?“

Infoühiskonnas pole enam probleemiks informatsiooni kättesaadavus, vaid selle üleküllus. Üks interneti lehekülg kutsub loobuma lihasöömisest ning teine räägib selle tervistkahjustavatest tagajärgedest. Sama kehtib ka religioossete teemade kohta.

Kristluse allikmaterjaliks on pühakiri (nagu ka teistel raamatuusunditel) – Piibel. See on 66st osast koosnev ja 1500 aasta jooksul kirjutatud raamat, mis kirjeldab inimeseks olemise kõiki aspekte. Alates kõige algusest kuni selle maailma hävimise ja uue ajastu alguseni.

Olen sageli kuulnud inimesi arvavat, et Piibel on käskude ja keeldude kogum. Tegelikult moodustavad Piibli põhilise osa lood inimestest, nende omavahelistest suhetest ning jumaliku kogemuse põimumine argieluga. Just siin kristliku pühakirja tuum asubki – Jumal annab endast märku inimestele tajutaval viisil. Seda kogenud ei saa mitte vaiki olla. Seepärast nimetatakse Piiblit ka Jumala ilmutatud sõnaks.

Eelkirjutatu puudutab ennekõike neid, kelle jaoks jumalik elu osa on veel lahtimõtestamata. Samas soovi selleks oleks. Siinkohal tahame Kalju kogudusega pakkuda võimalust igale huvilisele Alfa kursuse raames õppida seda lähemalt tundma. Kohvikulaadses keskkonnas, mis võimaldab arutelusid ja küsimuste esitamist. Muidugi võib ju väita, et see Piibel on vana raamat ning elu tänapäeval täiesti teistsugune. Kuid just sellepärast Piibel mind paelubki – avastan sealt ajastuid läbistavaid tõdesid ja väärtusi, mis aitavad elu virvarris orienteeruda ning kaugemaleulatuvat tähendust leida. Pealegi on muutunud ju vaid elu väline külg.

Erki Tamm, pastor

Puzzle-kogudus

Puzzle-kogudus

Kui sa mõtled puzzle-tüki peale, siis üksikuna on iga puzzle-tükk küll ilus ja värviline, kuid see on ka kõik. Puzzle-tükid on selleks, et koos teiste tükikestega moodustada terviklik pilt.

Jumal annab Piiblis inimesele kaks käsku: „Armasta Issandat, oma Jumalat“ ja „armasta oma ligimest nagu iseennast!“ Jumal on mõelnud inimese eksisteerima koosluses. Nii tekib täiuslik andmise ja saamise suhe. Iga inimene on väärtuslik, kuid tema potentsiaal avaldub parimal viisil suhetes – Jumala ja teiste inimestega.

Vanematekogu esimees, Katri Tammsaar, tuletas hiljuti meelde lihtsat tõsiasja – oksad kannavad vilja! Me otsime aga vilju tüvest, Jeesuselt. Jumal on otsustanud kasutada teist teed. Need, kes on Kristusega osaduses, kannavad vilja, et õnnistada teisi. Puzzle tükid täiustavad teineteist – nii ka iga inimene koguduses, et moodustada tervikuna pildi.

See ei juhtu automaatselt. Jakoobuse kirjas on öeldud: „Tunnistage siis üksteisele patud üles ja palvetage üksteise eest, et te saaksite terveks“. Patt ei ole vaid üleastumine, vaid ka puudujääk, mille alandlikule tunnistamisele meid kutsutakse. Ja keegi, kes puudust märkab, saab armastuses selle koha täita – nii saab pilt juba palju parem.

2. Korintose kirja 6:12 Paulus väljendab seda nii: „Teil ei ole meie sees kitsas, vaid teil on kitsas teie oma südames. Ma ütlen teile kui lastele: Vastutasuks avarduge teiegi!“ Jumala kogudus ei koosne täiuslikest inimestest, kuid Jumala imeline plaan on koguduse kaudu ilmutada oma Poja, Kristuse ihu täiuslikku ilu.

Erki Tamm ja Vilver Oras

Rohkem kui suveöö valgus

Rohkem kui suveöö valgus

Kõik inimesed pidavat mingil määral pelgama pimedust. Praegusel meie laiuskraadi kõige valgemal ajal võib see tunduda ehk naeruväärnegi nagu võivad elu tippudel tunduda naeruväärsed elu sügavad ja pimedad orud. Ometi teame, et need on olemas, nii nagu südasuvel teame oma sisemuses, et pime aeg on vaid paari kuu kaugusel. Samas on pimeduse ees hirmu tunda pisut pentsikki, sest pimedust kui sellist ei ole tegelikult olemas. Pimedus on vaid valguse puudumine ja kõige väiksemgi valguskiir lõhestab pimeduse ning lõpetab selle valitsuse.

Hirm on igal juhul halb kaaslane. See laseb meil asju näha valesti. Näha seda, mida ei ole või näha seda, mis on aga hirmsamana. Samas ka takistab hirm meid nägemast. Hirmu meelevallas olles kipume halba nägema suuremana ja head nägema väikesemana, kui see tegelikult on või ei märka me viimast üldse. Piiblis, Jumala kirjelduste juures, on alati oluline koht valgusel, mis toob kõik esile, muudab  nähtavaks. Jumala ees saab kõik ilmsiks, miski ei jää varju, sest varje, pimedaid laike, ei ole. Aga sellel valgusel on ka puhastav toime. See on osa Jumala pühadusest, mis muudab neid, kes sellega kokku puutuvad.

Elu ees võib inimene samuti hirmu tunda, sest nagu pimeduski on see vahel tundmatu ja arusaamatu. Me ei näe, mis meid ees ootab ja seetõttu tunneme kõhedust. Kuid Jumala Sõna ütleb meile, et Jumal on valgus ja armastus. „Armastuses ei ole kartust, vaid täiuslik armastus ajab kartuse välja” (1Jh 4:18). Piiblis räägitud jumalakartus ei põhine hirmul vaid austusel. Me mõistame, kes Jumal on ja see annab meile sügava austustunde Tema vastu. Austus, mis ei halva, vaid paneb meid mõistma, kui suur on see Jumal ja see lõpetab kõik hirmud. See aitab meil elada. Sest „kui Jumal on meie poolt, kes võib olla meie vastu?” (Rm 8:31). Kui sa tunned elu andjat siis võid teada, et Tema on suurem kui see, mida elu sinu teele võib veeretada. Samuti on Ta suurem kui sinu suurimad hirmud elu ees. Jumal on võtnud hirmu vangi ja seega meie võime olla vabad.

Jõuluajal tähistame valguse võitu pimeduse üle. Mida lähemale suvele, seda enam võime olla selle tunnistajaks looduses. Mida lähemale tuleme Jumalale, seda enam võime kogeda Tema headuse valgust ja pimeduse taandumist meie oma elust ning seda igal ajal. Üha enam saab ruumi Jumal ja vähemaks jääb seda, mille ees on põhjust tunda hirmu. Jumal ei kao, Ta ei tõmbu tagasi, kui meie ise Temast ei taandu. Piibel tõotab, et miski ei suuda meid Tema armastusest lahutada (Rm 8:39). Seega kui soovid, et sinu elus oleks enam valgust igal ajal, tule Tema valgusesse, et varjud võiksid kaduda ja enam Tema hea võiks esile tulla. Et elu kõige pimedamatel aegadel ei jääks sind lohutama vaid kunagine suvesoojus, vaid Jumala valgus, mille oled lasknud enda sisse valgustama kõike pimedat ja seda kaotama. See on enam kui suveöö valgus, see on valgus ka kõige  pimedamas eluöös – eluvalgus. Kui sa ise oled seda kogenud, ole julge seda edasi jagama nii suvel kui talvel sest „ega süüdata ka lampi ja panda vaka alla, vaid lambijalale, nii et selle valgus paistab kõigile majasolijatele” (Mt 5:15).

Vilver Oras, abipastor