Browsed by
Rubriik: kuu mõte

Rooma hiilgus ja tühjus

Rooma hiilgus ja tühjus

Seisin keset Rooma kesklinnas paiknevat Foorumit, kus kunagist hiilgust aitavad aimata templite hiiglaslikud sambad ning hoonetest järgijäänud kivitahukad. Kaks aastatuhandet tagasi olid siin peale templite valitsusasutused ja poed – Rooma keskus. Kuskil märkan ka trellitatud aknakest ning selle kõrval olevat viidet vanglale. See toob meelde Pauluse teekonna maailmalinna. Luukas kirjeldab Pauluse elu Roomas (Ap 28), kus ta kahe aasta vältel „koduarestis“ kohtus juutide ning kristlaseks saanutega.

Tagantjärgitarkusena näeme me Jumala plaani hämmastavat täitumist. Paulus oli tahtnud Roomas olevaile inimestele evangeeliumi kuulutada. Paulus oli strateeg ja mõistis, milline eriline mõju on Roomal kogu ülejäänud maailmale. Nii halb kui hea sai siit väe taha! Kui seal evangeelium juurdub ja vilja kandma hakkab – milline mõju on sel maailmamisjonile! Kas aga Paulus võis aimata, et tema ainus võimalus Roomat külastada saab olema vangina?! Jumal täitis Pauluse igatsuse, mille tema oli oma sulase südamesse pannud, just niimoodi. „Aga Paulus jäi kaheks täisaastaks oma üürielamusse ja võttis vastu kõiki, kes tema juurde tulid, kuulutades Jumala riiki ja õpetades tõde Issandast Jeesusest Kristusest täiesti avalikult ja ilma takistamata.“ (Ap28:30-31)

Ukraina baptistiliidu presidendi asetäitja, Igor Bandura jagas Euroopa Baptistiliidu aastakoosolekul Jerevanis, millise uue hoo on andnud Krimmi sõda evangeeliumi levikule nende maal. Hea ja halb on tema sõnul saanud selles kontekstis uue tähenduse. Kannatused, mis inimlikult on halvad ja mida Ukraina inimesed tänaseni kogevad, on Jumala riigi edenemisele heaks tulnud. Inimesed on avatumad Jumalale ja sel on igavene mõju.

Me ei tea sageli, mida palume. Jumal paneb meie sisse palveid, millega ta kaasab meid oma tahte teokstegemisse. Võimalik, et Roomas viibimise ajal viidi Paulus sõduri saatel korduvalt Foorumilt läbi. Jeruusalemma tempel ja iidne linn kahvatus selle vägevuse kõrval. Kui õõnes võib aga olla maailma võim?! Kui tühine maailmavaimu vägi! Seda on tõestanud ka lähem ajalugu meie enda elu ajal. Seepärast olgu meie usu ja tähelepanu fookus Jeesusel Kristusel, mitte ajakirjandusel või inimlikult hirmutavatel arengutel. Paulus oli kindel, et Kristuse ees peab kord nõtkuma iga põlv (Rm 14:11) ning kuningatena valitsevad hoopis need, kes on Kristuses Jeesuses (Rm 5:17).

Väliselt kõrguvad Rooma üle täna Pauluse usu viljad – maailma suurimad kirikud, millest üht tema võitluskaaslase, Peetruse, auks on nimetatud. Kuid tegelikult on selle ajaloo hiilguse varjus elanud alati inimesed oma lootuste ja valuga. Rahvarohkelt peatänavalt mõned meetrid mööda treppe alla, vanasse kirikusse astudes, märkasime ukse kõrval istuvat nutvat naist. Ei, ta ei kerjanud ega polnud kodutu. Tavaline naine. Tegime tiiru inimtühjas ja hämaras kirikus ning kiirustasime välja. Naine nuttis endiselt. “Kas on midagi juhtunud? Kas saame aidata,” küsisime astudes ta juurde. Veelgi valulikumalt nutma puhkedes kuulsime ta sõnu: “Olen täiesti üksi. Ma vajan armastust!” Valu ei lasknud võõraste ees hirmu tunda. “Kui täiesti võõrad eesti turistid sattusid su juurde, siis Jumal ei ole sind unustanud. Ta armastab sind,” ütlesin, oma mõtte üle isegi imestust tundes. Kui olime palvetanud Angelinaga, läksime oma teed. Lehvitasime talle tänavale jõudes. Lootuses, et Jumala maid ja rahvaid kattev tegutsemine, ka tema elu meie läbi õnnistas. Nagu ta tegi seda Pauluse kaudu.

Koguduse loomine

Koguduse loomine

“Kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel,” (Mt 18:20) ütles Jeesus. Selle tõotuse alusel, Jeesuse pärast kokkutulnud inimesi, Püha Vaimu läbi Jumala reaalsusesse kaasates, sünnibki kogudus. See eristab seda kooslust ja kogunemist kõigist teistest. Nii saab koguduse kokkusaamiseks ka kodugrupp või noortekas. Jumala kohalolu tõttu sünnivad koguduse keskel imed.

Mida teeb kogudus?
Mk evangeeliumi lõpus (16. pt) öeldakse, et Jeesus jättis oma järgijatele ehk kogudusele
ülesande ja andis meelevalla: “Jeesus ütles neile: „Minge kõike maailma, kuulutage
evangeeliumi kogu loodule! Kes usub ja on ristitud, see päästetakse, aga kes ei usu,
mõistetakse hukka. Kuid uskujaid saadavad sellised tunnustähed: minu nimel ajavad nad
välja kurje vaime, räägivad uusi keeli, tõstavad paljaste kätega üles mürkmadusid, ning kui
nad jooksid midagi surmavat, ei kahjustaks see neid; haiged, kellele nad panevad käed peale,
saavad terveks.” Apostlite tegude alguses öeldakse, et nemad, st kogudus, “püsis
apostlite õpetuses ja osaduses, leivamurdmises ja palvetes”; (Ap 2:42)
See tähendab, et koguduse tegevust ei tule näha mitte pühapäeva ja kirikukeskselt, vaid talle
antud ülesande elluviimise põhjal.

Miks kohtub kogudus?
Koguduse kokkusaamise (jumalateenistus) eesmärk pole ohvrite toomine nagu Vana
Testamendi ajal. Koguduse kokkusaamine on pigem Jumala tegutsemisest tunnistuse
andmine. See on kinnituseks Jumala reaalsusest, kui kuuleme üleloomulikest elumuutustest ja
ootamatustest lahendustest. See sünnitab koguduse ülistuse ehk Jumala tänamise. Nagu need
72 jüngrit, kes rõõmustasid, et nende kaudu Jumala vägi toimib (Lk 10:17jj).
Koguduste väiksematel ja suurematel kokkusaamistel Jeesuse järgijad õpivad üksteise
kogemustest ja Jumala sõnast, mille kaudu Jumala tahe tuleb esile (2Tm 3:16-17).
Koguduse kokkusaamisel avaldub Jumala üleloomulik kohalolu koos palvetamises,
prohveteerimises, ilmutuste jagamises jm.(1Kr 14:26) Kalju koguduse kokkusaamise vahvaks
osaks on ka koos söömine ehk kirikukohv.

Mille eest vastutab koguduseliige?
Piibel ütleb, et selle kõige eesmärk on koguduse ülesehitamine, et „pühi inimesi valmistada
abistamistööle Kristuse ihu ülesehitamiseks, kuni meie kõik jõuame usu ja Jumala Poja
tundmise ühtsusesse, saades täismeheks Kristuse täisea mõõtu mööda, et me ei oleks
enam väetid lapsed, keda pillutab ja kõigutab iga õpetusetuul, et inimliku pettemänguga
eksitusse kavaldada, vaid et me tõtt rääkides armastuses kasvaksime kõigiti sellesisse,
kes on pea – Kristus. Temas on kogu ihu liidetud kokku ja hoitakse koos kõigi üksteist
toetavate liikmete abil, nii nagu on iga üksikliikme ülesanne.“ Ef 4:11jj
Lõppeks aitavad koguduse kokkusaamised igaühel kanda isiklikku elu vastutust ning saada
paremateks Jeesuse tunnistajateks.

Soovin meile kõigile värskendavaid koguduse kokkusaamisi kodugruppides ja kirikus ning
julgust muuta vorme, et Jumala parimad eesmärgid võiksid teoks saada.

Erki Tamm, pastor

Aeg on otsida Issandat (Ho 10:12) 

Aeg on otsida Issandat (Ho 10:12) 

Nii Vanas kui ka Uues Testamendis kutsutakse üles otsima Jumalat. „Jumal vaatab taevast inimlaste peale, et näha, kas on mõistlikku, kedagi, kes otsib Jumalat.“ (Ps 53:3) Jeesus ütleb: „Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!“ (Mt 6:33) ning „paluge, ja teile antakse, otsige, ja te leiate, koputage, ja teile avatakse.“ (Mt 7:7)

Miks on vaja otsida Jumalat? Piibel vastab sellele küsimusele väga selgelt. Prohvet Hoosia ütleb: „Aeg on otsida Issandat, kuni ta tuleb ja õpetab teile õigust!“ (10:12) Sama öeldakse Õpetussõnade raamatus: „Kurjad inimesed ei mõista, mis on õige, aga kes Issandat otsivad, mõistavad täiesti.“ (Õp 28:5)

Juuda kuninga Ussija kohta öeldakse (2Aj 26:5) „niikaua kui ta otsis Issandat, andis Jumal temale edu.“ Ennenimetatud kirjakohas (Mt 6:33) ütles Jeesus sedasama.

Taavet toob välja palju põhjuseid, miks ta otsib Issandat. „Jumal, sina oled mu Jumal, sind ma otsin vara. Sinu järele januneb mu hing, sind ihaldab mu ihu nagu kuival ja põuasel maal, kus pole vett.“ (Ps 63:2) „Olgu rõõmsad ja rõõmutsegu sinus kõik, kes otsivad sind; ja kes armastavad sinu päästet, need öelgu alati: „Suur on Jumal!” (Ps 70:5) „Ma otsisin Issandat ja tema vastas mulle ning tõmbas mu välja kõigist mu hädaohtudest.“ Ps 34:5

Heebrea kirjas öelakse, et Jumal „annab palga neile, kes teda otsivad.“ (Hb 11:6) Prohvet Jeremija väljendab sama: „Issand on hea neile, kes teda ootavad, hingele, kes teda otsib.“ (Nl 3:25)

Jumal ilmutas end Saalomonile, öeldes: „Kui siis minu rahvas, kellele on pandud minu nimi, alandab ennast ja nad palvetavad ja otsivad minu palet ning pöörduvad oma kurjadelt teedelt, siis ma kuulen taevast ja annan andeks nende patu ning säästan nende maa.“ (2Aj 7:14)

Prohvet Aamos läheb veelgi kaugemale, öeldes: „Otsige Issandat, et te jääksite elama.“ (Am 5:6)

Kuid Jumala otsimise tulemuseks pole vaid Jumala annid, vaid Jumala enda ligiolu kogemine. „Ta läks välja Aasale vastu ja ütles temale: „Issand on teiega, kui teie olete temaga, ja kui te otsite teda.“ (2Aj 15:2) Prohvet Jeremija kaudu Jumal tõotab: „Ja te otsite mind ja leiate minu, kui te nõuate mind kõigest oma südamest.“ (Jr 29:13)

Jumal on selle sõna mu südamesse pannud. Igatsuse Tema järele. Otsida kirglikult Jumalat. Näha sündimas seda, mida Jumal on otsijatele tõotanud. Algkoguduse plahvatusliku kasvu kütus oli päästetute igatsuses Jumala Isa au ilmsikssaamise järele. Ülestõusnud Jeesuse tunnistajad lõid osadust (Ap 2:42), kus jagati armastust, otsiti Jumalat Tema sõnas, saadi väge palves. Meiegi koguduses oleme näinud, kuidas just Alfas ja TT-s, noorterühmas ja kodugruppides, on Jumal sünnitanud uut elu ning päästetud on saanud innustatud. Kui siis pühapäeval kõik kokku saadakse, on mida jagada.

Selleks sügiseks otsin rühmajuhte, et koos alustada – nimetagem neid – JOrühmadega (Jumala otsimise rühm või ka JOOrühm-„Hoi! Kõik janused, tulge vee juurde! Otsige Issandat, kui ta on leitav, hüüdke teda, kui ta on ligidal.“ Js55:1,6) Kui sa tunned sama igatsust, siis anna mulle teada.

„Ja nad võtsid endile kohustuse, et nad otsivad Issandat…kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest…Ja nad otsisid teda tõesti hea meelega ning leidsid ta.“ (2Aj 15:12,15)

Erki Tamm, pastor

Oleks vaid ilma

Oleks vaid ilma

Erinevate rahvaste jaoks tuleb J(j)umala teema üles erinevatel põhjustel. Eestlastel vist paljuski seoses ilmaga.

Nii sageli ei vaadata taeva poole ega õhata „annaks ilma“, kui vihmasel suvepäeval. Taevataadist tehakse juttu pea igas laulupeoeelses intervjuus. Tegelikult on nii Vanas kui Uues Testamendiski hulgaliselt lugusid palvetest põua või sadude lõppemise pärast. Siin pole rahvastel suurt erinevust.

See on surmajärgse elu kõrval sfäär, kuhu inimese mõistus ja jõud peaaegu üldse ei küüni. Peale prognoosimise. Just sellepärast jõuavadki muidu uskmatute palved koos usklike omadega Jumalani. Kui läheb õnneks, rõõmustatakse taevataadi soosingu üle. Kui mitte, tunduvad taevased jõud pahuratena.

Jeesuse kuulsaimas kõnes, mäejutluses, avab ta ka sellel teemal Isa tegelikku meelsust. Poeg tunneb ju Isa. Ning nagu korduvalt korratakse rõõmsate laulu-ja tantsupeoliste kohta fraasi – olenemata ilmast – kehtib see ka Jumala armastuse ja headuse kohta iga inimese suhtes.

„Te olete kuulnud, et on öeldud: Armasta oma ligimest ja vihka oma vaenlast! Aga mina ütlen teile: Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad, et te saaksite oma taevase Isa lasteks – tema laseb ju oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale!“  Matteuse 5:43-45

Pastor Erki Tamm

Vägi ülevalt

Vägi ülevalt

Saabuva Nelipühaga meenutab ülemaailmne kristlik kogudus Jeesuse antud tõotuse täitumist: „Te saate väe Pühalt Vaimult…“ (Ap 1:8) Selle jumaliku Vaimu väes sündis kristlik kogudus, millest võime meiegi olla osa 2000 aastat hiljem. Nelipühapäeval üllatusid „partlased ja meedlased ja eelamlased…, roomlased, juudid… ja araablased“, et nad kuulevad Jumala suurtest tegudest neile arusaadaval viisil! Kõikjal, kus evangeeliumi kuulutatakse, vajame justnimelt seda imet.

Nelipühaga ei meenuta me vaid algkristlastele osaks saanut. Meiegi oleme sama „Vaimuga ristitud üheks ihuks, olgu juudid või kreeklased, olgu orjad või vabad, ning me kõik oleme joodetud ühe Vaimuga“ (1Kr 12:13). Püha Vaimu isikus on Jumal kohal ning tegutseb siin maailmas ja ennekõike Kristuse koguduses ning koguduse kaudu, et Jumala Kuningriigi õigus ja au saaks nähatvaks.

Paljud kristlased on saanud ärritatud vabariigi presidendi sõnavõttudest eesti riigi ilmalikkuse kohta. Kahjuks vastab see paljuski tõele. Teisalt on see meie väljakutse. Jumala tegutsemine peab saama koguduse kaudu nähtavamaks ja tajutavamaks. Nii nagu nelipühapäeval ja sellele järgnenud ajal, kui „apostlid tunnistasid suure väega Issanda Jeesuse ülestõusmist“ (Ap 4:33) ning „apostlite käte läbi sündis palju tunnustähti ja imetegusid rahva seas, ja nad olid kõik koos ühel meelel“ ning kogudusse „lisandus neid, kes uskusid Issandasse, suurel hulgal nii mehi kui naisi“ (Ap 5:12 jj).

Las Nelipüha sündmused inspireerivad meid ja täidavad igatsusega saada vaimult tuliseks koguduseks (Rm 12:11) – Jeesuse tunnistajaiks – kelle kaudu kogetakse Jumala üleloomulikku armastust ning Püha Vaimu imesid.

Ärme aja mõttetust

Ärme aja mõttetust

Mis kasu oleks olnud Jeesuse ülestõusmisest surnuist, kui keegi poleks seda uskunud?! Jeesus ise oli ju inimesi tundes öelnud: „Ei neid veena siis ka see, kui keegi surnuist üles tõuseks!” (Lk 16:31) Kuid oli neid kes võtsid usus riskida – teiste silmis rumalaks jääda või võita kõik.

Jumal oleks võinud Jeesuse kohe enda juurde võtta peale ta surmast ülesäratamist. Aga ta ei teinud seda. Uskmatu Toomase sugupõlve pärast. Nagu siis, nii ka nüüd. Eesti Kirikute Nõukogu 2015.a. küsitluse järgi pärineb tänastegi eesti inimeste usuline teadmine peamiselt vanaemadelt. Nende uskumist ei peeta isegi rumalaks. Loomulik ju.

Ühel peiesöömaajal vihjasin irooniliselt naabriga vestluses vanaemade naiivsele usule Jeesusest ja taevast. Vastuseks sain aga, et see polegi nii naiivne usk, kui niimoodi inimesi aitab. Ja juba sajandeid ja aastatuhandeid.

Jeesuse surmast ülestõusmise usul on suurem kaal, kui esmapilgul paistab. Kui see on tõsi, oleneb sellest meie igavik. Sajad ja tuhanded aastad elu. Jeesus ütles ju: „Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb.“ Jh 11:25

C.S. Lewis kirjutab oma raamatus “Lihtsalt kristlus”: “Üritan siinkohal takistada inimesi ütlemast tõelist rumalust, mida Tema [Jeesus Kristuse] kohta sageli öeldakse: “Ma nõustun, et Jeesus oli suur moraaliõpetaja, aga ma ei saa nõustuda Tema väitega, et Ta on Jumal.” Just seda ei maksaks öelda. Inimene, kes oli ainult inimene, aga ütles asju, mida Jeesus ütles, ei saa olla suur õpetaja. Ta oleks kas vaimuhaige – samaväärne inimesega, kes väidab, et ta on kooreta keedetud muna – või hoopis Saatan ise. Eks valige. See mees kas oli ja on Jumala Poeg või hullumeelne või midagi hullemat… Võite sundida ta vaikima, tema peale sülitada või tappa ta nagu deemoni; või heita end tema jalge ette ja kutsuda teda Issandaks ja Jumalaks. Aga ärge ajage üleolevat mõttetust, nagu oleks ta suur õpetaja. Seda valikut pole ta meile jätnud. Ta pole seda kavatsenudki.”

Erki Tamm, pastor

Pühade kroon

Pühade kroon

Norrakad on hiljutise õnneuuringu järgi maailma õnnelikumad inimesed, sest inimesed tunnevad end kindlalt. Poliitiliselt ebastabiilses maailmas on see suur privileeg. Hiljuti kuulsin raadiosaadet aastaid Eestis elanud jaapanlasest, kes tunneb end siin õnneliku ja kindlana, sest päris kodumaa on vulkaaniline ja maavärinaid on sageli.

Üks õnne komponente on päris kindlasti kindlustunne. Matteuse evangeeliumis räägitakse, et selline mees on arukas, „kes ehitas oma maja kaljule. Ja sadas paduvihma ja tulid veevood ja puhusid tuuled ning sööstsid vastu seda maja, aga see ei varisenud, sest see oli rajatud kaljule.“ (7:24-25) Juba varasemates prohveteeringutes nähti selle kaljuna Messiat, kes on paljudele küll „komistuskiviks” ja „pahanduskaljuks” (Js 8:14), ometi on just Jeesuse isik saanud elu „nurgakiviks“ (1Ptr 2:7). Inimese teeks elust Ellu.

Vaimse toetuspunkti otsimine füüsiliselt muutlikus maailmas on üldinimlik ja seda on tehtud läbi inimajaloo. Surma fataalsele seadusele on pidanud alla vanduma lihtsurelikega koos ka suured õpetajad ja teenäitajad, sest nad on inimesed. Sellepärast rõõmustabki Paulus, kui on mõistnud Jeesuse Kristusega toimunut: „Surm on neelatud võidusse! Surm, kus on sinu võit? Surm, kus on sinu astel?”Aga surma astel on patt, ent patu vägi on Seadus. Aga tänu olgu Jumalale, kes meile võidu annab meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi!“ 1Kr 15:54-57 Muideks, sellest sai inspireeritud ka üks Johnny Cash’i viimase plaadi lugusid.

Just sellepärast tõuseb Ülestõusmise püha kõigi kristlike pühade kohale nagu kroon, mis pannakse patuste inimeste eest risti löödud, kuid Jumala Pojana surnust üles tõusnud Kristusele pähe. Jeesus ise ütleb: „Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb.“ Jh 11:25

Just sellepärast on Jeesuse isik unikaalne ning temasse uskumise kaudu juhtub meiegagi ülestõusmise ime: „Sest see kaduv peab riietuma kadumatusega ja see surelik riietuma surematusega.“ 1Kr 15:53

Erki Tamm, pastor

Asi ei ole minus!

Asi ei ole minus!

Üks enim usu kohta esitatavaid küsimusi on: „Miks Jumal palveid ei kuule?“ või: „Mis mõtet on paluda, kui asjad juhtuvad nii ehk teisti?“

Olen lugenud neil teemadel kümneid raamatuid. Raamat, mis tuleb kindlasti lõpuni lugeda, on Ronald Dunn’i „Kui taevas vaikib“. See on pastorist isa aus vastusteotsimise teekond pärast poja enesetappu. Autor kirjutab oma ängist: „Jumal parandas teised, kuid meie palveid näis ta eiravat.“

Kuid nagu enne kirjutasin, üllatab lugejat see, milleni autor lõpuks jõuab. Piibli üks esimesi selleteemalisi lugusid on Aabrahamist, kelle naine naerab, kui kuuleb järjekordset prohveteeringut, et nad saavad lapse. Aastaid olid nad palvetanud. Sõnumitoojad aga küsivad: „Kas peaks Issandal midagi olema võimatu?“ (1Ms 18:14)

See polegi niivõrd meie küsimus. Rohkem huvitab meid, kas Jumal üldse reageerib inimeste palvete peale? Siinkohal mahub rääkida vaid ühest avastusest, mille olen teinud.

Sealsamas Aabrahami lugudes järgneb Iisaki sündimise ettekuulutamisele lugu Soodomast. Linnast, kus elas Aabrahami vennapoeg Lott oma suure perega. Linnast, millest on saanud jumaliku kohtumõistmise demonstratsioon patuse ühiskonna üle. Piibel jutustab kirgliku loo sellest, kuidas Aabraham palub Jumalat nende linnade pärast. Jumala saadikud, kes Aabrahamile poja sündi ette kuulutavad, ütlevad: „Kas peaksin varjama Aabrahami eest, mida tahan teha?“ (1Ms 18:17) Jah, Soodom, Gomorra ja veel mõned ümberkaudsed linnad hävivad katastroofis. Ajaloolased on sellele üritanud loomulikku seletust leida. Linnast pääseb vaid Lott oma tütardega. Nende mehed ei uskunud ennustust hävingust.

See lugu selgitab kaht Piiblis avaldatud põhitõde. Seda võib olla raske aktsepteerida tänapäeva inimesel, aga ärme unusta, et kogu asi ei keerle “minu“ ja „meie“ ümber. Jumal on maailma looja ja Temal on oma nägemus elu kohta. Ja teiseks. Jumal ei tegutse ennast eraldanud türannina. Ammu enne seda, kui Jeesus õpetas „meie Isa“ poole paluma, saadab Jumal saadikud Aabrahami hoiatama. Järelikult ta hoolib. Niisiis, sellest järeldan. Oleme palve muutnud oma tahte saavutamise vahendiks ja pettume, kui asjad lähevad teisti. Kui eriliseks kujunes aga Joosepi isa ja vendade pääsemiselugu just sellepärast, et Jumal lasi isa armastatud pojale kõike seda kurja juhtuda. (1Ms 45:5) Aga see on juba hoopis teine lugu.

 

Erki Tamm, pastor

Järgime Jeesust!

Järgime Jeesust!

Kogu möödunud aasta on mind intrigeerinud Jeesuse vastus Peetrusele: „Kui ma tahan, et ta (Johannes) jääb minu tulekuni – mis see sinuses puutub? Sina järgne mulle!” (Jh 21:22)

On oht, et meie isiklik suhe Jeesusega, jääb teistega tegelemise varju, sest viimane tundub nii oluline. Lennukis õpetatakse: enne tuleb vanematel tõmmata hapnikumask pähe ja seejärel lastele. Ilma õhuta ei ole vanemad suutelised ka lapsi aitama. Jeesusega osaduses olles muutume iseenda parimaks versiooniks ning inimesteks, kellel on teistega jagada jumalikke kogemusi.

„Inimesepüüdjaks” (Mt 4:19) saamise protsessis pidid Jeesuse kutsutud andma aega Talle, et saaks nendega jagada Jumala juures kuuldut ja nähtut (Jh 8:26). Iga töö juures on oluline ettevalmistusprotsess. Nii ka vaimuliku teenimise puhul. See puudutab kasvõi päeva alustamist – Jumal saab sind kasutada niivõrd, kui sa oled hommikul lasknud Temal rääkida sinu ellu oma Sõnu. Kui palves avad end Temale ning lased Tema sõnal end mõjutada – see muudab meid järjest rohkem Tema moodi. Kuid tõde selgub praktika käigus. Jeesus tahtis, et jüngrid teeksid Tema tegusid (Jh 14:12). Seda me suudame vaid Tema üleloomuliku varustusega (1Kr 12:7jj).

Eelmise aasta lõpus tõstatus vaidlus ilmaliku riigi üle. On suurepärane kui riigijuhid tunnistavad oma isiklikust usust ja mõjutavad sellega ühiskonda. Ka ateistlikest vaadetest saab osa ühiskonnast julgustust. Siiski ei määra riigi usklikkust või ilmalikkust ära juhid, vaid see, kui palju on Jeesuse kutsele vastanuid, Tema eeskujul elavaid ja Püha Vaimu väes tegutsevaid jüngreid Eestimaal. Kõigis ametites ja paikades. See on Jeesuse poolt esitatud väljakutse sulle. Võtad sa selle vastu?

Erki Tamm

pastor

Isiklik Jeesus

Isiklik Jeesus

Küllap oled kuulnud raadiokanalitest juba aastakümnetevanust laulu, kus ingliskeelsed sõnad – personal Jesus – ikka ja jälle korduvad. Kristlasena jääd sellist lugu kuulama ja püüad ka ülejäänud sõnadest aru saada. Laulukirjutaja mõte, et me saame olla teisele isiklikuks ja käegakatsutavaks Jeesuseks, pole üldse jumalavallatu. Piiblis võrreldakse kogudust Jeesuse ihuga, kelle liikmetena iga usklik elab välja Tema loomust ja eesmärke.

Isiklikuks nimetame me sageli tarbeesemeid, mida me kasutame nagu tahame. Jeesus ei ole isiklik selles mõttes. Jeesuse-aja inimesed nägid imetegusid, mida Ta tegi, ja pidid tunnistama: „Tõesti, sina oled Jumala Poeg!” Mt 14:33 Jumal on loonud meid ja mõjutab meid. See, et looja ja loodu vahel on side, kõlab päris loomulikult.

Suhe võib olla isiklik. Telestaari tundmine ja armastamine on ühepoolne ja mitteisiklik suhe. Abielusuhe on isiklik. Nii meest kui naist isiklikult puudutav. Vastastikku ennast andev. Uue Testamendi lugudes üllatas Jeesus inimesi, kes ei uskunud ega lootnud, et Jumalal nendega asja võiks olla. Aga oli. Ja üldjoontes olid need meeldivad kohtumised.

Tõepoolest on usk isiklik asi. Kuid selle sisuks pole suhtumine ühte või teise religiooni, vaid isiklik suhe Jumalaga, mis mõjutab inimese kõiki eluvaldkondi. Jõulusündmuste taustal astub Jumal oma Poja Jeesuse kaudu inimeste elu keskele. Jõululood kõnetavad, sest Jumal puudutab neis lihtsate inimeste elusid. Nad kogevad, et on osa suuremast jumalikust plaanist. Seegi pole juhus, et sina kuulsid Temast ja hakkasid mõtlema Temast ning soovid kohtuda Temaga. See on Jeesus – personal Jesus – kes sinule mõtleb, su ellu räägib ning sind Jumalaga kokku viia soovib.

Pastor Erki Tamm