Browsed by
Rubriik: kuu mõte

Müüri taastamine

Müüri taastamine

September toob meie elurütmi muudatusi. Neid on rohkem kui aastate vahetumisel.
Suvest saab sügis. Valgusest pimedus. Puhkusest töö. Algab kool. Küllap neid on veel. Kõige rohkem tunnetavad muudatusi lapsevanemad. Enamus neist kooli ei lähe, aga on vaja seada oma elurütm laste järgi. Kas olen nõus, et Jumal minus midagi muudab? Ilma sinu nõusolekuta see ei juhtu.

Mis oleks kui alustad septembrist taas igapäevast Piibli lugemist? Kui sa seda juba teed, siis sa tead, mis on kirjas Nehemija raamatus.
Seda lugedes leiame sealt pealkirjad:

  • Nehemija palvetab oma rahva eest
  • Nehemija saadetakse Jeruusalemma
  • Nehemija innustab rahvast Jeruusalemma müüri taastama
  • Tööjaotus müüri taastamisel
  • Vaenlased takistavad tööd
  • Nehemija lõpetab ülekohtused võlavahekorrad
  • Nehemija seab kohtadele Jeruusalemma ülemad, valvurid ja ametimehed

… ja alles siis loetaks ette käsuõpetust ja järgneb rahva suur patukahetsus!

Tundsin siin palju sarnasust meie kogudusega. Lugesin neid pealkirju veel ja veel. Lugedes Nehemijat korduvad sõnad „ehitasid, parandasid …” ja hulk võõrapäraseid nimesid.
See on lugu Jeruusalemma müüri taastamisest. Iga müüri osa kohta oli oma meeskond! Müür oli pikk, ükski meeskond üksi ei oleks suutnud.
Ja inimene üksi ei suuda! Aga koos Jumalaga ja me kõik koos suudame!

Vahel kipume eristama koguduse elus maist ja vaimulikku elu. Nehemijat lugedes saame aru, et neid ei saa ja pole ka mõtet vastandada või üht eelistada teisele. Vähemalt Nehemija raamatust me seda ei leia. Jeruusalemma lagunenud müüride taastamine eelnes käsuõpetuse lugemisele ja sügavale patukahetsusele. See oli nende usu uuendamine, justkui reformatsioon. Juutide identiteet sai taastatud. Neile sai taas selgeks see, kelleks Jumal oli nad kutsunud.

Kas ka meie koguduses midagi muutub?
Septembrist alustame jutluste seeriaga „Oma kogudus”.
Tule ja vaata! Ka siis kui sa kaua ei ole tulnud. Tule – me ootame sind!
Meil kõigil on oma müürilõik taastada.

Hoolides
pastor Tarmo Lige

Võta aega

Võta aega

Mul on kiire! See on üks lauseid, mida kuuleme rohkem kui ühtegi teist. Tean seda ka omast käest. Inimesed pöörduvad pidevalt minu poole eeldusega, et mul on kiire. Sellest võib jääda sõltuvusse, sest kiire tähendab ju, et mul on palju tegemist. Kui mul on palju tegemist, siis ma järelikult pean ju midagi oskama. Järelikult olen ma tähtis, ma olen asjalik, ma olen tegija.

Kuid, mis on tegelikult tähtis? Kas sa oled selle peale sügavalt mõelnud? Kas ja kuidas peegeldub see sinu igapäevatoimetustes? Piibel räägib Jumalast, kes teab, mis on oluline. Piibliloo alguses loob Jumal taevad ja maa. Seda ei ole Temal vaja. Taevad ja maa saavad loodud, et oleks keskkond, kus on võimalik elu. Siis loob Jumal elu, loob sellesse keskkonda kõik taimed, loomad ja linnud ning kui kõik on valmis, siseneb peakülaline – inimene.

See kõik on loodud meie pärast. Kuid meie ei ole selle keskmes. Selle keskmes on Looja Jumal. Loodu kõneleb meile Jumala aust nagu räägib tuntud kristlik ülistuslaul. Loodu kõneleb Jumalast, Tema suurusest, Tema võimsusest ja Tema olemusest. Jumala igatsusest meiega iseennast ja oma loodut jagada. Olles ise täiuslikus suhtes Isa, Poja ja Püha Vaimuna, igatses Jumal veelgi enam end jagada ja nii siseneski sellesse loosse inimene.

Jumala juures ei ole puudust. Ta on täiuslik. Seega, Jumal võttis oma täiuslikust ajast aega, et luua meid. Tal oli selleks aega, kuigi Tal ei olnud puudust. Sa oled väärtuslik, sest Looja on sind väärtustanud ja sind igatsenud. Ta on oma kolmainu täiuslikku suhtesse lisanud veel sinu. Kas see ei tee alandlikuks? Kas see paneb sind mõtlema, mis on sinu jaoks oluline? Ka siis, kui tundub, et kõik on niigi hästi, kõik on olemas ja millestki ei ole puudust. Kas sellesse ellu mahub aeg, osadus ja suhe Jumalaga? Aga siis, kui kõik ei ole hästi? Kui puudus on käes ning mure tahab matta, kas siis leian endas ometigi jõudu, tahtmist ja aega minna kõige Allika, Looja Jumala ette? Otsida Tema ligiolu?

Suvi on kiire aeg, meie lühikeses suves on vaja kiiresti puhata, kõikjale jõuda. Suvi on puhkuse aeg, mida tahaksime veeta oma kõige olulisemate, kõige kallimatega. Julgustan sind võtma aega erilisest Tema jaoks, kes on sinu jaoks aega leidnud. Jumal ootab, et puhkaksid ning hingaksid ka Temas ja Temaga, mitte aga Temast. Mil viisil sa seda teed on nii nagu iga unikaalse inimsuhtegi puhul, teie vaheline kokkulepe.

Julgustan sind tegema seda kokkulepet. Olgu eelolev puhkuse aeg ka üks ülistusaeg. Tänu toomine Jumalale kordaminekute eest ja kandmise eest ka keerulistes olukordades. Tema Sõna lugemise ja rakendamise aeg. Võta aega selleks, et keskenduda kõige olulisemale, Temale, kes midagi ei säästnud ja kes kõik on loonud, et sinul ja minul võiks olla elu ning võiks olla hingamine.

Õnnistatud hingamise aega!

Pastor Vilver Oras

Jumalariigi väikesed algused

Jumalariigi väikesed algused

Vahel öeldakse, et detailides on justkui mingid muud jõud tegevuses. Kuid kui vaatame oma elu ja Piibli lugu siis  tuleb tõdeda, et ka Jumal alustab suuri asju tihti väikselt. Keegi meist ei olnud kohal kui Jumal lõi Universumi, kuid see, mida me sellest ajast teame räägib suurest ja võimsast algusest – Suurest Paugust millega Jumal lõi kõik selle, mis on olnud ja mis on ja mis tuleb. Võib-olla toimis Issand tookord nii sellepärast, et siis ei olnud kedagi, kes au Tema tehtu eest endale püüaks haarata.

Elus näeme tihti, et Jumala algused on väikesed. Vahel lausa inimesele märkamatud. Ei märka me ju Jumala tehtut tihti enne seda, kuid see on juba elujõuline, kui midagi märkimisväärset on juba sündinud.

Vaatame Iisraeli rahva algust. Ühest, pealegi elatanud mehest sai alguse suur rahvas. Jumala rahvas, kelle osa oleme ka meie ja meid on nüüd rohkem kui liiva mererannas. Joosepi lugu, kus ühest poisist, kes oli kiustatud tema oma vendade keskel, pealegi noorim oma vendadest, saab tolleaegse maailma üks vägevamaid juhte, selleks, et päästa tolleaja vägev riik, mis ilma Jumala väikese alguseta oleks langenud põrmu. Sõi ju ka Eelija, kellele Jumal annab tagasihoidliku koogi ja kruusi vett ning käib siis selle jõuga 40 päeva. Või Paulus, kes kohtub Issandaga Damaskuses ja sellest ühest kohtumisest, pealegi sellisest, millesse keegi eriti ei tahtnud esialgu uskuda, saab alguse elu, mis mõjutab kogudust ja maailma vahest kõige enam peale Issanda Jeesuse enda. Kas märkad siin mustrit?

Sel kuul tähistame Ristija Johannese sünnipäeva. Ka tema elu ja teenimise algus olid väikesed, tagasihoidlikud, lausa märkamatud. Kuid Jumal tegi selle mehe kaudu suurt tööd, mis oli osaks ja ettevalmistuseks Tema suurimale tööle.

Ehk toimib Jumal sellepärast nii, et väikeste alguste varjus teeb Jumal alati midagi suuremat. Selleks, et meie ei saaks au saavutatu eest endale võtta, laseb Ta sellel sündida vaikselt. Kuni meie oleme ka ise selle valmimise protsessi juures piisavalt kasvanud, et mõista, mida oleme teinud meie ise ja mida on teinud Jumal. Nii, et kogu au saaks lõpuks Jumalale.

Nende näidete põhjal kallis koguduse kaaslane, kutsun ma sindki märkama Jumala, vahel väga väikest tööd sinu elus ja sinu kaudu. Ära alahinda seda, mis Jumal teeb kui see ka vahel võib tunduda tagasihoidliku ja väiksena. Ilmselt on see alles algus millelegi. Või ehk on see, mida meie peame väikeseks inimlikult, igavikuliselt mõõtmatult suure väärtusega. Ära arva, et ka suve ajal Jumal puhkab ja midagi ei tee. Jumal teeb alati rohkem, just sinu kaudu. Ole õnnistatud seda märkama ja avastama.

Vilver Oras

pastor

Ülestõusnud Jeesus

Ülestõusnud Jeesus

Vähe on nii kauge aja taha ulatuvaid sündmusi, mida oleks võimalik päevade kaupa jälgida nagu seda on Kannatusnädal. Selle juurde, mis sündis Jeesusega, tuleme kristlastena korduvalt tagasi. Juba 2000 aastat.

On asju, millest vaikida ei tohi. Neist peab rääkima. Nii nagu Eesti Vabariigi 100. juubelit ja Vabadussõja võitu tähistades ütlesime: need on asjad, mida peame austama ja mäletama peavad neid ka meie lapsed ja lapselapsed.

Evangeeliumides jutustatakse, kuidas nädal enne Ülestõusmispühi, läks Jeesus Jeruusalemma kui rahukuningas. Jeesus võetakse vastu rõõmuhõisete ning palmiokstega. Nagu nüüdselgi ajal, häiris mõningaid usklike rõõmustamine, mispeale Jeesus vastas: „Kui need vaikiksid, peaksid kivid hakkama kisendama!“ (Lk 19:40)

Teisalt. Ma usun, et igaüks meist on olnud häiritud ebainimlikust kurjusest? Kasvõi uudistekaadritest Süüria sõjas. Või Eesti ajaloos sündinud ülekohtust? Eesti laulu liiklusraevu vaheklipp tekitas valusat äratundmist paljudes kodudes. Rääkimata valust, mis sünnib peresuhetes. Kust tuleb seesugune kurjus, millele pole 21. sajandi teadus ja haridus sugugi leevendust toonud ja millest oleks abi selle vastu? Narnia lugude autor, C.S. Lewis, oma raamatus „Lihtsalt kristlusest“ ütleb: „Jumal lõi vaba tahtega olendid, st olendid, kes võivad toimida kas valesti või õigesti…Vaba tahe on see, mis teeb kurjuse võimalikuks. Aga miks andis siis Jumal meile vaba tahte? Sellepärast, et vaba tahe, ehkki see teeb võimalikuks kurjuse, on ainus, mis teeb võimalikuks tõelise armastuse, headuse ja rõõmu.“ Suur Nädal on lugu sellest, kuidas Jumala inimesekssaanud poeg Jeesus kannatab ja sureb, saab osa inimeste seas elavast kurjusest. Kuigi ta ise on jumalikult puhas. Ta võitleb kurjuse algallika, saatanaga, ning võidab. Surmast, kui patu tagajärjest, vabastab Jumal ta ülestõusmises. Sellepärast on vaja sellest rääkida ikka veel. Et on kurjust. Igasühes. Ja igatsust selle väest vabaneda. Jeesus on võitnud saatana ja temasse uskudes ning meelt parandades võime tema võidust jõudu ammutada, et armastada, head teha ja rõõmustada. Vabast tahtest.

Erki Tamm, pastor

Mõjuga mees

Mõjuga mees

Reede hilisõhtul elasin interneti vahendusel kaasa evangelist Billy Grahami (1918-2018) matusetalitusele tema kodulinnas, Charlotte’s, Põhja-Carolinas. Nädala jooksul olid toimunud mitmed mälestusüritused, sh Washingtonis, kus neljanda eraisikuna ajaloos oli Billy Grahami sark välja pandud Kapitooliumisse

Read More Read More

Ambitsioonikas elu

Ambitsioonikas elu

On sümboolne, et kirikuaasta lõpeb surnute mälestamise pühaga ning uus algab Jeesuse sündimise meenutamisega. Inimliku elu möödapääsmatusse lõppvaatusesse toob Jumala Poja sünd täispöörde. Tema, kes võttis enda peale inimkonna patu karistuse ja risti löödi, tõuseb kolmandal päeval surnuist. Piiblis kirjas olevaist tõotustest suurim on Jeesuse poolt öeldu: „Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb.“ Jh 11:25

See on ambitsioonikas avaldus. Teisisõnu ütleb ju Jeesus, et usk temasse on nagu nabanöör lapsele. Sa elad, kui oled temaga ühendatud. Palves temaga rääkides. Tema poolt öeldust inspiratsiooni ammutades ja seda elus praktiseerides. Ennekõike aga sellepärast, et Tema jagab oma elu sinuga, sest sa tahad seda.

Istudes hiljuti ühe suure pere ema lähedastega peielauas, tajusin, milline vägi on sellisel usul. Sügaval nõukogude ajal tegi ta neiuna teadliku otsuse anda oma elu Jumalale. Kogudusest leidis ta uskliku abikaasa ning tekkinud sõpruskonna liikmetega teeniti kaasa jumalateenistustel, käidi üksteise sünnipäevadel ja reisimas. Kasvatati kirikuvaenulikus ühiskonnas üles lapsed, kes kannavad samasugust praktilist usku edasi oma peredes. Võitlev ateism on asendunud pluralistliku ühiskonnaga, kus vohab vastutustundetu elunautlemine ja „uhhuu-kultuur“, mille vastu üritatakse hingetut teadustõde seada. Seesama esivanemate usk on aga täiesti praktiseeritav ka moodsas ühiskonnas. Tõestades oma elujõudu mitte üksnes kristlikku õpetust põlvest põlve järgides, vaid ennekõike Jeesusega nabanööri-ühenduses elades.

Kui ambitsioonikusest rääkida, siis surma ees tahame vaid üht – elada. Kuid see pole võimalik meie reeglite või suva alusel. Seepärast ei ole meil teist teed, kui Jumala Poja sünnitajal, Maarjal, kes ütles: „Vaata, siin on Issanda teenija, sündigu mulle sinu sõna järgi!” (Lk 1:38) Oma elu Jumalale andes sünnib meis Tema elu.

Erki Tamm, pastor

Isade vabadus ja vastutus

Isade vabadus ja vastutus

Isadepäev kipub tekitama süümekaid. Asju, mis pole läinud nagu tahtnuks, on palju. Töö juures annab ühtteist parandada. Karjääri annab uuesti üles ehitada. Kuid lapse siirad silmad on halastamatu peegel, milles näed sa ennast nagu oled. Tema ei saa aru sinu pagunite tähtsusest, mis peaksid vabandama tööpäevade pikkust ja närvilisekstegevat vastutusekoormat.

Tema igatseb lihtsalt isa, kellega on hea ja julge olla. 28. oktoobri ajalehes „Postimees” arutlevad mufti, rabi, piiskop ja agnostik Ahto Lobjakas oluliste teemade üle. Viimane leiab, kommenteerides meeste ja naiste suhete teemat, et need võivad olla „täpselt sellised, nagu osapooled seda oma vabast tahtest soovivad”.

Mis saaks olla elu tegelikkusest kaugemal? Piiblis öeldakse: „Teie, vennad, olete kutsutud vabaduseks. Ärge ainult tehke vabadusest õigustust lihalikule loomusele, vaid teenige üksteist armastuses!” (Galaatlastele 5:13).

Vabadusest annab teha kattevari oma ihadele ja soovimatusele pingutada pikaajaliste eesmärkide nimel. Vabadus on võimalus valida, kas minna kergemat teed ahvatluste järgi või kinkida kindlustunnet neile, kes meie peale loodavad.

Lõppeks jõuame ikkagi selleni, kas tunneme end vastutavat millegi ja kellegi suurema (või ka väiksema:) ees, kui meie enda tahtmised seda on. Ja tegelikult tunneme end uhkena ju siis, kui suutsime end ületada.

 

Erki Tamm, pastor

Rooma hiilgus ja tühjus

Rooma hiilgus ja tühjus

Seisin keset Rooma kesklinnas paiknevat Foorumit, kus kunagist hiilgust aitavad aimata templite hiiglaslikud sambad ning hoonetest järgijäänud kivitahukad. Kaks aastatuhandet tagasi olid siin peale templite valitsusasutused ja poed – Rooma keskus. Kuskil märkan ka trellitatud aknakest ning selle kõrval olevat viidet vanglale. See toob meelde Pauluse teekonna maailmalinna. Luukas kirjeldab Pauluse elu Roomas (Ap 28), kus ta kahe aasta vältel „koduarestis“ kohtus juutide ning kristlaseks saanutega.

Tagantjärgitarkusena näeme me Jumala plaani hämmastavat täitumist. Paulus oli tahtnud Roomas olevaile inimestele evangeeliumi kuulutada. Paulus oli strateeg ja mõistis, milline eriline mõju on Roomal kogu ülejäänud maailmale. Nii halb kui hea sai siit väe taha! Kui seal evangeelium juurdub ja vilja kandma hakkab – milline mõju on sel maailmamisjonile! Kas aga Paulus võis aimata, et tema ainus võimalus Roomat külastada saab olema vangina?! Jumal täitis Pauluse igatsuse, mille tema oli oma sulase südamesse pannud, just niimoodi. „Aga Paulus jäi kaheks täisaastaks oma üürielamusse ja võttis vastu kõiki, kes tema juurde tulid, kuulutades Jumala riiki ja õpetades tõde Issandast Jeesusest Kristusest täiesti avalikult ja ilma takistamata.“ (Ap28:30-31)

Ukraina baptistiliidu presidendi asetäitja, Igor Bandura jagas Euroopa Baptistiliidu aastakoosolekul Jerevanis, millise uue hoo on andnud Krimmi sõda evangeeliumi levikule nende maal. Hea ja halb on tema sõnul saanud selles kontekstis uue tähenduse. Kannatused, mis inimlikult on halvad ja mida Ukraina inimesed tänaseni kogevad, on Jumala riigi edenemisele heaks tulnud. Inimesed on avatumad Jumalale ja sel on igavene mõju.

Me ei tea sageli, mida palume. Jumal paneb meie sisse palveid, millega ta kaasab meid oma tahte teokstegemisse. Võimalik, et Roomas viibimise ajal viidi Paulus sõduri saatel korduvalt Foorumilt läbi. Jeruusalemma tempel ja iidne linn kahvatus selle vägevuse kõrval. Kui õõnes võib aga olla maailma võim?! Kui tühine maailmavaimu vägi! Seda on tõestanud ka lähem ajalugu meie enda elu ajal. Seepärast olgu meie usu ja tähelepanu fookus Jeesusel Kristusel, mitte ajakirjandusel või inimlikult hirmutavatel arengutel. Paulus oli kindel, et Kristuse ees peab kord nõtkuma iga põlv (Rm 14:11) ning kuningatena valitsevad hoopis need, kes on Kristuses Jeesuses (Rm 5:17).

Väliselt kõrguvad Rooma üle täna Pauluse usu viljad – maailma suurimad kirikud, millest üht tema võitluskaaslase, Peetruse, auks on nimetatud. Kuid tegelikult on selle ajaloo hiilguse varjus elanud alati inimesed oma lootuste ja valuga. Rahvarohkelt peatänavalt mõned meetrid mööda treppe alla, vanasse kirikusse astudes, märkasime ukse kõrval istuvat nutvat naist. Ei, ta ei kerjanud ega polnud kodutu. Tavaline naine. Tegime tiiru inimtühjas ja hämaras kirikus ning kiirustasime välja. Naine nuttis endiselt. “Kas on midagi juhtunud? Kas saame aidata,” küsisime astudes ta juurde. Veelgi valulikumalt nutma puhkedes kuulsime ta sõnu: “Olen täiesti üksi. Ma vajan armastust!” Valu ei lasknud võõraste ees hirmu tunda. “Kui täiesti võõrad eesti turistid sattusid su juurde, siis Jumal ei ole sind unustanud. Ta armastab sind,” ütlesin, oma mõtte üle isegi imestust tundes. Kui olime palvetanud Angelinaga, läksime oma teed. Lehvitasime talle tänavale jõudes. Lootuses, et Jumala maid ja rahvaid kattev tegutsemine, ka tema elu meie läbi õnnistas. Nagu ta tegi seda Pauluse kaudu.

Koguduse loomine

Koguduse loomine

“Kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel,” (Mt 18:20) ütles Jeesus. Selle tõotuse alusel, Jeesuse pärast kokkutulnud inimesi, Püha Vaimu läbi Jumala reaalsusesse kaasates, sünnibki kogudus. See eristab seda kooslust ja kogunemist kõigist teistest. Nii saab koguduse kokkusaamiseks ka kodugrupp või noortekas. Jumala kohalolu tõttu sünnivad koguduse keskel imed.

Mida teeb kogudus?
Mk evangeeliumi lõpus (16. pt) öeldakse, et Jeesus jättis oma järgijatele ehk kogudusele
ülesande ja andis meelevalla: “Jeesus ütles neile: „Minge kõike maailma, kuulutage
evangeeliumi kogu loodule! Kes usub ja on ristitud, see päästetakse, aga kes ei usu,
mõistetakse hukka. Kuid uskujaid saadavad sellised tunnustähed: minu nimel ajavad nad
välja kurje vaime, räägivad uusi keeli, tõstavad paljaste kätega üles mürkmadusid, ning kui
nad jooksid midagi surmavat, ei kahjustaks see neid; haiged, kellele nad panevad käed peale,
saavad terveks.” Apostlite tegude alguses öeldakse, et nemad, st kogudus, “püsis
apostlite õpetuses ja osaduses, leivamurdmises ja palvetes”; (Ap 2:42)
See tähendab, et koguduse tegevust ei tule näha mitte pühapäeva ja kirikukeskselt, vaid talle
antud ülesande elluviimise põhjal.

Miks kohtub kogudus?
Koguduse kokkusaamise (jumalateenistus) eesmärk pole ohvrite toomine nagu Vana
Testamendi ajal. Koguduse kokkusaamine on pigem Jumala tegutsemisest tunnistuse
andmine. See on kinnituseks Jumala reaalsusest, kui kuuleme üleloomulikest elumuutustest ja
ootamatustest lahendustest. See sünnitab koguduse ülistuse ehk Jumala tänamise. Nagu need
72 jüngrit, kes rõõmustasid, et nende kaudu Jumala vägi toimib (Lk 10:17jj).
Koguduste väiksematel ja suurematel kokkusaamistel Jeesuse järgijad õpivad üksteise
kogemustest ja Jumala sõnast, mille kaudu Jumala tahe tuleb esile (2Tm 3:16-17).
Koguduse kokkusaamisel avaldub Jumala üleloomulik kohalolu koos palvetamises,
prohveteerimises, ilmutuste jagamises jm.(1Kr 14:26) Kalju koguduse kokkusaamise vahvaks
osaks on ka koos söömine ehk kirikukohv.

Mille eest vastutab koguduseliige?
Piibel ütleb, et selle kõige eesmärk on koguduse ülesehitamine, et „pühi inimesi valmistada
abistamistööle Kristuse ihu ülesehitamiseks, kuni meie kõik jõuame usu ja Jumala Poja
tundmise ühtsusesse, saades täismeheks Kristuse täisea mõõtu mööda, et me ei oleks
enam väetid lapsed, keda pillutab ja kõigutab iga õpetusetuul, et inimliku pettemänguga
eksitusse kavaldada, vaid et me tõtt rääkides armastuses kasvaksime kõigiti sellesisse,
kes on pea – Kristus. Temas on kogu ihu liidetud kokku ja hoitakse koos kõigi üksteist
toetavate liikmete abil, nii nagu on iga üksikliikme ülesanne.“ Ef 4:11jj
Lõppeks aitavad koguduse kokkusaamised igaühel kanda isiklikku elu vastutust ning saada
paremateks Jeesuse tunnistajateks.

Soovin meile kõigile värskendavaid koguduse kokkusaamisi kodugruppides ja kirikus ning
julgust muuta vorme, et Jumala parimad eesmärgid võiksid teoks saada.

Erki Tamm, pastor