Paljudele eestlastele GLS juhtimiskonverentsilt tuttav California pastor John Ortberg alustab oma raamatut „Jumal on lähemal, kui sa arvad“ meenutusega, kui noore abielupaarina ta koos abikaasaga külastas Itaaliat ning Vatikanis Sixtuse kabelit. Michelangelo maalitud „Aadama loomine“ puudutas teda sedavõrd, et silme ette jäänud pilt sai aluseks nimetatud raamatule. Jumal, suure pingutusega sirutamas kätt inimese poole. Ta pöörab kogu oma keha, et jõuda inimesele võimalikult lähedale. Tema pea on pöördunud ja pilk on suunatud otse Aadamale. Jumala käsivars on välja sirutatud, iga lihas on pingul, nimetissõrm ette sirutatud. Maali traditsiooniline nimi on „Aadama loomine“. Osad uurijad on seda aga nimetanud „Aadama ülendamine“. Ta on saanud füüsilise elu, tal on teadvus ja ta silmad on avatud. Nüüd oleme tunnistajaks sellele, kuidas inimesele pakutakse elu koos Jumalaga. See teos kõnetab inimesi juba aastasadu. Miks? Sest see väljendab mitte üksnes Jumala soovi, vaid ka meie igatsust olla koos. Ma olen jälginud, millise sõnumiga on enamus noorte hulgas populaarsed ülistuslaulud – need väljendavad igatsust olla koos. Piibel nimetab seda sügavat kokkukuuluvust osaduseks, (kr k koinonia). See on tavalises kõnepruugis peaaegu tundmatu sõna. Eestikeelne väljend annab edasi hästi selle sisu – me tunneme, et ilma teiseta ja teisteta me oleme ainult osa. Enda osa aga teistega jagades moodustame me terviku. Me oleme siis õnnelikumad ja tunneme ennast väärtuslikuna.
Järgnevatel pühapäevadel tahame jagada mõtteid osaduse tunnustest. Kas on midagi, mida ma saaks teha, et tunneksin rõõmu osadusest ja see toidaks mu elu? Kuidas saaksin jagada oma mõtteid ja tundeid teistega, et tunneksin end vajalikuna?
Mul on üks sõber, kes on mulle päris siiralt tunnistanud: ma kuulen teie jutte osadusest Jumalaga, aga minul puudub see. Ja ta tahab teada, mida ta peaks tegema, et ta võiks osa saada sellest, millest kuuleb paljusi kristlasi rääkimas. Uue Testamendi kuldsalm osaduse kohta on Mt 18:20 „Sest kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel.“ Kristlaste osadus on fenomenaalne, sest Jeesuse Kristuse kaudu oleme me üksteisele lähedaseks saanud. Lähedaseks Jumalale ja üksteisele.
Tahan täna teiega rääkida esimest osaduse tingimusest – ehtsusest. Tean inimesi, kes omamata kogemusi Ameerika kultuurist, hakkasid oma elust rääkima, kui neile tervituseks öeldi „How do You do!“. Vaatamata sellele, et küsimuse tähendus on „kuidas sul läheb?“, ei oota keegi sellele küsimusele tõelist vastamist. Piisab kui naeratada ja öelda „Thanks, fine!“, „Tänan, hästi“. See on pinnapealne ja tõsiseltvõetavust otsivale eestlasele tüütav. Inimesed otsivad tõelist, nad on väsinud kombe pärast millegi tegemisest. Inimesed on väsinud kombe pärast kristlane olemast, jumalateenistusi külastamast. Inimesed otsivad ehtsat osadust.
Johannesel oli see kogemus vennaskonnast, kuhu ta oli kuulunud. Ta oli üks neist, kes oli Jeesusele kõige lähemal olnud. See sõprus oli tema elu tohutult mõjutanud, sest see oli tõeline, ehtne. Ta ei kujuta ette, et kogudus, millele Jeesus pani aluse, võiks olla teistsugune – et usklike osadus võiks olla silmakirjalik. Ja seda vihkab ja heidab ette mittekristlik maailm eriti!
„ Jumal on valgus, ja temas ei ole mingit pimedust. Kui me ütleme: “Meil on osadus temaga”, kuid käime pimeduses, siis me valetame ega tee tõtt. Aga kui me käime valguses, nõnda nagu tema on valguses, siis on meil osadus omavahel ning Jeesuse, tema Poja veri puhastab meid kogu patust. Kui me ütleme: “Meil ei ole pattu”, siis me petame iseendid ja tõde ei ole meis. Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nõnda et ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust.“ 1Jh 1:5-9
Mõned aastad tagasi oli üks pereseminar Nõmme baptistikoguduses. Tundsin ennast seal pisut piinlikult ja kardan, et ka paljud seminarist osavõtjad. Üks soome abielupaar, perenõustajad, jagasid oma elukogemusi lähedasekssaamisest. Ma ei lähe üksikasjalikuks, aga alati, kui nad tahtsid üksteisega armatseda, kustutasid nad tule. Naine tunnistas, et ta tundis ennast piinlikult. Ta ei meeldinud endale ja pimedus aitas varjata vigu, mida ta arvas endal olevat. Kuid nad mõlemad tundsid, et kuigi nad on abielupaar, nad ei ole üksteise vastu siirad.
Kui üritame enda puudusi peita, end paremana eksponeerida, siis oleme võltsid ja see takistab tõelise osaduse tekkimist. Nii perekonnas, osadusgrupis kui ka koguduses. See näitab ka usalduse puudumist enese vastu. Aga ka armastuse suhtes, mis on Jumalal meie vastu, olenemata sellest, millised me oleme. Tugev isasuhe on ehtsa enesehinnangu üks aluseid, ütlevad psühholoogid. Ühiskonnas, kus me elame, jätavad paljud isad oma lapsed sellest ilma. Kuid Taevane Isa mitte. Ta armastab sind, sest sa oled ta laps, ta looming. Jeesus Kristus suri sinu pattude pärast, et võiksid olla koos Isaga. Ära karda olla see, kes sa oled – Jumal ei jäta sind!
Dale Garniage kirjutab raamatus „Ärge muretsege, hakake elama“ tütarlapsest, kelle unistus oli saada lauljaks. Ta oli pärit lihtsast perest. Ta isa oli trammikonduktor. Paraku oli looduse poolt antud tüdrukule mitte eriti kaunis välimus. Tal oli suur suu ja ettepoole ulatuvad jänesehambad. Kui ta esimest korda publiku ees seisis ühes New Yersey ööklubis, püüdis ta hammaste varjamiseks ülemist huult hammaste peal hoida. Ta püüdis olla veetlev. Ja tulemus? Ta muutus naeruväärseks ning oli seetõttu määratud läbikukkumisele.
Ööklubis juhtus aga olema mees, kes kuulis tütarlast laulmas. Ta arvas, et tüdrukul on annet. „Kuule tüdruk, ma jälgisin sind, kui sa laulsid, ning ma tean, mida sa varjata püüad,“ ütles ta otse. „Sa häbened oma hambaid! Mis tähtsus sel on? On see mingi häbiasi? Ära püüa neid peita, ava suu ja kui kuulajad näevad, et sa ei varja, siis hakkavad nad sind armastama. Needamad hambad võivad sind rikkaks teha.“
Cass Daley võttis nõu kuulda. Laulis naudingu ja rõõmuga. Temast sai tõeline staar, keda võis näha filmides ja kuulda raadios.
Kuulus psühholoog William James on öelnud, et „me oleme vaid pooleldi ärkvel, sest me kasutame vaid osa oma tõelistest võimetest!“ Ja tõesti nii see on, kui me kardame end avada.
Raamatus „Eesmärgist juhitud elu“ ütleb Rick Warren, et „ehtne olemine nõuab julgust ja alandlikkust. See tähendab vastuastumist oma paljastamise, hülgamise ja taas haigetsaamise hirmule.“ Tõepoolest, miks peaks keegi tahtma riskida? Üritamata olla keegi teine või peita oma olemust, muutume usaldusväärseks ka nende silmis, kes otsivad siirast ja ehtsat osadust.
„Kui me käime valguses, nõnda nagu tema on valguses, siis on meil osadus omavahel“. 1Jh 1:7
