Oleme eelmistel pühapäevadel kuulnud juba kolmest osaduse loomiseks vajalikust komponendist: ehtsusest ehk sellest, et meil tuleb ennast jaatada; samuti sellest, et me oleme üksteisest sõltuvad ja eelmisel pühapäeval kuulsime kaastundest. Osaduse neljandast ja hädavajalikust koostisosast – halastusest, armu andmisest, andeksandmisest – räägime täna.
See pole teoreetiline teema. Võiksime igaüks rääkida siin oma loo. „Me kõik vajame halastust, sest me kõik komistame, kukume ja vajame abi õigele teele tagasijõudmiseks“, kirjutab Rick Warren. „Meil on vaja pakkuda halastust üksteisele ja olla valmis võtma seda vastu teiste käest.“
„Aga kui keegi on kurvastust põhjustanud…niisugusele piisab noomimisest…nii et nüüd peate talle pigem andestama ja teda julgustama, et suur kurvastus teda ära ei neelaks.“ 2Kr 2:5-7
„Rõivastuge siis nagu Jumala valitud pühad ja armastatud südamliku kaastundega, lahkusega, alandlikkusega, tasadusega ja pika meelega, üksteist taludes ja üksteisele andestades, kui kellelgi on teise vastu kaebust. Nii nagu Issand teile on andeks andnud, nõnda tehke teiegi!“ Kl 3:12-13
Rick Warren raamatus „Eesmärgist juhitud elu“ kirjutab: „Kibestumine ja vihavimm alati hävitavad osaduse.“
See juhtus kaksikvendade, Eesavi ja Jaakobiga. Ütlen need nimed just sellises järjekorras, sest Eesav oli esmasündinu ja see polnud tol ajal vähetähtis. Samuti on see selle loo seisukohast oluline. Kuid vennas, kes sai nimeks Jaakob hoidis oma vanemal vennal kannast kinni, kui ämmaemand poisse emaihust välja aitas. See iidne Piiblilugu, millest jutustatakse 1Ms 25 ja järgmistes peatükkides, on mustrilise tähendusega perekonnasuhetest – milline see ei peaks olema. Hämmastusin, kui sellesse süvenesin. Kõigest me ei jõua täna rääkida. Kuid lapsevanematena ei suhtunud ema ja isa oma poegadesse võrdse armastusega. Samas on see jutustus Iisaki ja Rebeka perest ka julgustuseks kõigile neile, kes ei usu, et neist ei võiks midagi erilist saada, sest neile pole kingitud harmoonilist perekonda. Vastus on, et kõik on võimalik! Kui tehakse oma elus õiged valikud ning ollakse valmis nende nimel vaeva nägema. Neis lugudes on alati muutuse taga, motiveeriva jõuna, ka isiklik Jumala-kogemus.
Kuid tagasi tulles Eesavi ja Jaakobi juurde – see kõik pole sugugi nii lihtne. Võimalik, et just vanemate erapooliku suhtumise tõttu poistesse polnud neil ka omavahel head läbisaamist. Nende vahele oli tekkinud konkurents ja kadedus.
Ma arvan, et see on üks tuntumaid piiblilugusid, mida inimesed tunnevad. Eesav, kes armastas jahti pidada, tuli ühel õhtul koju – rampväsinud ja näljane. Ja seal mekib Jaakob ema valmistatud suppi tema oma põllul kasvatatud viljadest, sest seda tööd armastas ta. Ja justkui vastukaaluks isapoolsele suuremale Eesavi toetamisele, hoidis ema Jaakobit väga. Eesavi nälg oli aga suur ja surudes vennavastase vimma maha küsib: „Anna mulle ometi seda punast leent…“. Jaakob tõstab aegalselt pilgu supipajalt vennale. Ta ei jäta ühtki venna nõrkust kasutamata: „Enne müü mulle oma esmasünniõigus!“ See oli teda närinud poisikesestpeale. Eesav oli esimene. Isa armastas teda rohkem. Talle pidi kuuluma kahekordne perekonna pärandus. Piibli väljendit kasutades: sellepärast, et ta oli oma isa „mehejõu esimene vili“. Kuid Eesavit see ei huvitanud. Teda tüütas Jaakobi kadedus. Võibolla just perekonnas kogetud ebavõrdne kohtlemine oli muutnud ta küüniliseks. Ka pühade asjade suhtes. Ta ei hooli tavadest ning on valmis loobuma kõigist eelisõigustest: „Vaata, mina ju suren niikuinii, milleks mulle siis veel esmasünniõigus!“, ütleb ta ning hakkab ahnelt suppi sööma.
Suhted võivad rikutud saada ühe juhuslikult lausutud, kuid mitte päris õigesti valitud sõna tõttu. Suhted võivad rikutud saada, kui närv ütleb üles ja prahvatad välja, mis sa tegelikult teisest arvad. Kuid enamasti on konfliktide taga, mille tõttu osadus puruneb, pikem ajalugu. Inimeste vahele on kuhjunud nii palju vimma ja lahtirääkimata olukordi, et see lihtsalt lahutab inimesed.
Ja ühel päeval see juhtub – Jaakob peab põgenema kodunt. Lisaks esmasünniõiguse väljameelitamisele, petab ta oma raugastunud ja pimedalt isalt välja tema õnnistuse, teeseldes ta esmasündinud poega, Eesavit. Ja Piiblis kirjutatakse: „Ja Eesav hakkas Jaakobit vihkama õnnistuse pärast, millega ta isa teda oli õnnistanud…“ (27:41) ning ta tõotab oma venna tappa. See on hämmastav, et Piibli esimeses raamatus on kolm traagilist perekonnalugu, kus vihkamine viib vendadevahelise suhte katkemiseni ja esimese vennatapunigi Kaini ja Aabeli loos. Kuid sama muster kordub Joosepi ja tema vendade suhetes. Ning loos, millest praegu räägime. Vihkamine hävitab osaduse. Kuid vihkamine sünnib kadedusest, isekusest, ebavõrdsest kohtlemisest, lahtirääkimata suhteprobleemidest.
Lähevad aastad. Jaakob elab oma ema venna, Haarani juures. Kaugel eemal oma kodust. Ta sai esmasünniõiguse ja isa õnnistuse, et kindlustada oma tulevik. Kuid see, kuidas ta liikus oma eesmärkide suunas, hävitas ta suhted perekonnas. Ta elas elu, mida ta ei nautinud. Jaakobi elus polnud rahu, sest ta oli oma tegudega lõhkunud osaduse. Lahendamata suhted närisid ta südametunnistust.
Tegelikult juhtub Jaakobi elus see, mille kohta öeldakse: mida sa külvad, seda ka lõikad. Laaban petab teda tütardega, keda Jaakob tahab omale naiseks võtta. Kordub taas noorema ja vanema draama ja Jaakob peab Laabani kahe tütre eest tööd rügama 14 aastat. Nii nähti armastuse nimel vanasti vaeva! Kuid lõpuks läheb ka seal Jaakobi jalge all maa kuumaks, aga kuhu on tal põgeneda? Ta on põletanud kõik sillad!
Kuid seal, oma elu tupikteedel, kohtub Jaakob Jumalaga. Tõeliselt. Seal mõistab ta, et maa, millel ta kõnnib ja oma tegusid teeb, on püha Jumala oma. Elu on Jumala kingitus. Ning Jumal käsib tal minna tagasi oma sünnimaale. Jaakob teab, mida see talle tähendab. Ta peab kohtuma Eesaviga. Ta peab vaatama oma minevikule ausalt otsa. Ta ei saa selle eest enam põgeneda.
Möödunud nädalal alanud Alfa kursuse arutelu käigus küsisime: mis peab inimese elus juhtuma, et ta hakkaks Jumalat otsima? Jaakobi jaoks oli see olukord, kus ring oli täis saanud – minevikupatud olid ta kätte saanud. Ning tal oli hirm nendega kohtuda. Ja seal otsib ta lunastust ja halastust Jumala käest. Nii see on – sellised me oleme. Kuid pärast seda on ta muutunud mees. See on Piibli keskne teema – vastuhakk Jumalale, on selle oksa saagimine, kus inimene istub. Kuid rahu tegemine Jumalaga, oma süüd tunnistades, annab meile õige aluse ka suhetes kaasinimestega. Religioonipsühholoog Tõnu Letsaar ütleb oma raamatus, kus ta käsitleb konfliki, et „rahu inimeste vahel algab rahust inimeses endas. Kuidas inimene leiab rahu endas – see küsimus ulatub minu jaoks väljaspoole psühholoogia meetodeid ja uurimisprojekti, see puudutab inimese ja Jumala suhet.“ Suhe Jumalaga muudab meie väärtused. Apostel Paulus kirjutab: „Kuid mis mulle oli kasuks, seda ma olen arvanud kahjuks Kristuse pärast. …Tema pärast olen ma minetanud kõik selle ja pean seda pühkmeiks…“ Fl 3:7-8 Jaakob oli oma rida ajades, enda huvides tegutsedes hävitanud suhted kõige lähematega. Nüüd oli aeg asuda neid taastama ja ta otsustas kohtuda Eesaviga. Oma vennaga, kellelt ta oli kord noorena üritanud võtta kõik. Kuid Jumal polnud neid kumbagi lootusetuks tunnistanud. Mitte kumbagi – üht tema küünilisuses ja teist tema omakasu tagaajamises. Nagu kasutab John Stott oma raamatus „Vabaduse võti“ piiripealset võrdlust enda kohta, rääkides Jumalast kui taevasest lambakoerast, kes teda kogu aeg on jälitanud, et päästa, kui kadunut. Ma usun, et Jumal vaatas päris meelsasti pealt stseeni, mis meie loos nüüd järgnes 1Ms 33:1-11:
„Kui Jaakob oma silmad üles tõstis ja vaatas, ennäe, siis tuli Eesav ja koos temaga nelisada meest. Ta jaotas nüüd lapsed Lea ja Raaheli ja mõlema teenija vahel, seadis teenijad ja nende lapsed ette, Lea ja tema lapsed nende järele, Raaheli ja Joosepi viimaseiks.
Ta ise aga läks nende eel ja kummardas seitse korda maani, kuni ta jõudis oma venna juurde.
Aga Eesav jooksis temale vastu ja süleles teda, langes temale kaela ja suudles teda; ja nad nutsid.
Siis ta tõstis oma silmad üles ja nägi naisi ja lapsi, ja ta küsis: “Kes need sul on?” Ja tema vastas: “Need on lapsed, keda Jumal su sulasele armulikult on andnud.”
Ka teenijad astusid ligi, nemad ise ja nende lapsed, ja nad kummardasid.
Siis astus ligi ka Lea koos oma lastega ja nad kummardasid; lõppeks astusid ligi Joosep ja Raahel ja kummardasid.
Siis ta küsis: “Mida sa kavatsed kogu selle leeriga, keda ma kohtasin?” Ja tema vastas: “Oma isanda silmis armu leida!” Aga Eesav ütles: “Mul eneselgi on küllalt, mu vend. Jäägu sulle,
mis sul on!” Kuid Jaakob vastas: “Sugugi mitte! Kui ma nüüd su silmis olen armu leidnud, siis võta mu kingitus minult vastu! Sest ma olen ju tohtinud näha su palet, otsekui näeks Jumala palet, ja sa oled olnud mu vastu lahke. Võta nüüd minu tervituskink, mis sulle toodi, sest Jumal on olnud mu vastu armuline ja mul on kõike küllalt!” Ja ta käis temale peale, kuni ta võttis.“
Ka Eesav on muutnud. Kunagisest küünikust on saanud avatud südamega mees, kuigi tal oli mida mäletada minevikust. Kuid nagu ütleb Rick Warren: „Iga kord, kui keegi sulle haiget teeb, seisab sinu ees valik: kas ma rakendan oma energia ja emotsioonid kättemaksu või lahenduse leidmise teenistusse? Mõlemat teha ei saa“. (eesmärgist juhitud elu). Ja Eesvav teeb oma valiku, lastes minevikust lahti ning andes endale ja oma vennale ühise tuleviku.
See lugu ei jäta meid kõrvaltvaatajana külmaks. Liigagi sageli satume olema osalised sarnastes lugudes. Me ei mõista, kuidas on võimalik halastada, kui meile on tehtud nii palju kurja. Kuid tahaksin veelkord tsiteerida Rick Warrenit: „Pea meeles, sul ei paluta kunagi andestada kellelegi rohkem, kui Jumal on juba sulle andestanud.“ „Ent Jumal teeb nähtavaks oma armastuse meie vastu sellega, et Kristus suri meie eest, kui me olime alles patused.“ Rm 5:8.
Pole suuremat õnne, kui taastatud suhted. Astu esimene samm oma venna, oma õe, oma abikaasa poole, et osadus võiks läbi lepituse, läbi andeksandmise saada taastatud, et minna koos edasi.
Erki Tamm, 10.10.10 Kalju kirikus
